Uudised

Ma vaidlen pidevalt naisega, et kas iluuisutamine on sport. Tegelikult ta ju nagu oleks, kuid sageli hinnatakse võistlejaid äärmiselt subjektiivselt ning sooritusest tähtsam on nimi, esindatav riik, "skandaalikesed", üldine populaarsus ja sada teist asja. Minu jaoks tähendab sport aga seda, et tulemus peab olema vaatajate jaoks objektiivselt hinnatav. Kes jõuab esimesena finishisse, on võitnud. Kes hüppab teistest kaugemale, on võitnud. Kes lööb rohkem väravaid, on võitnud jne. Ning jätkates - see kes pokkeriturniiril teiste chipsid endale kraabib, on ju antud turniiril parim?
Minu arust loeb õnn või varustus pea igal spordialal suuremal või vähemal määral. Võtame kasvõi Eesti rahvusspordiala suusatamise - kui ikka suusad kehvasti määritud, siis ei tule tippkonkurentsis seda võitu mitte mingil juhul, ole siis nii kõva kui tahad. Niisamuti ei saa näiteks pallimängudes alahinnata "kohtuniku tööd".
Pokkerit kiputakse võrdlema malega. Tjah - kui võrrelda ühte konkreetset pokkeriturniiri, siis selle põhjal on ikkagi raske olulisi järeldusi teha. Viimaste WSOP põhiturniiride võitjad (pokkeri maailmameistrid) on olnud võitmise hetkel vähemalt globaalses mastaabis "mehed metsast". Teisalt pole ju loogiline, et näiteks suvaline meistrikandidaat (kes on ju tegelikult hea mängija) tuleks males maailmameistriks. Lõpetuseks - ma oskan nii malet kui pokkerit mängida. Kui ma mängiksin Doyle Brunsoniga heads-up turniiri, siis võiksin ma selle vabalt võita (vaid "oddsid" oleksid mingil määral minu kahjuks). Kui ma mängiksin Kasparoviga malet, siis oleks kaotus sama kindel, kui see, et kolmapäeva järel tuleb neljapäev...

Pokker on mõttemäng. Pokker on psühholoogiline mäng. Pakun, et psüühilise pinge poolest kuulub pokker poksiga ühte kategooriasse. Poksijal pressib kolbas hirm füüsiliselt hävitatud saada, pokkerimängijal psüühiliselt. Mina defineeriks pokkeri olemust järgmiselt:

Pokker on psühholoogiline mõttemäng, mida tugeva võistluselemendi tõttu võib liigitada mõttespordiks.

Füüsilise soorituse puudumine ei lase vähemasti minul pokkerit otsese spordi alla liigitada. Pikkadel turniiridel vastupidamine läheb psühholooilise osa alla - kes suudab paremini väsimusega toime tulla, sellel on paremad eeldused edu saavutada. Ja loomulikult suudab seda kergemini heas füüsilises vormis olev inimene, kuid cmon, nii on see ju igas eluvaldkonnas! See ei tee juristist sportlast, et ta hea vormi tõttu rohkem ja tõhusamalt tööd suudab teha.
Dartsis on füüsiline sooritus täiesti olemas. Snookeris ka. Pokkeris ja males ei ole.

Minu jaoks võrdub sport paljuski kehakultuuriga. Pärast pikka turniiripäeva ei tule mulle küll pähe, et "eh kus sai alles sporti tehtud". Ja mõte "Et tervena püsida, tuleb spordiga tegeleda" on ka selles valguses ikka väga väärastunud.

Aga no laias laastus, kui jätta võistlusi liigitamata higi-, mõtte ja motospordiks, siis võib vist pokkerit ikkagi spordiks nimetada.

Lõpetuseks tsiteerin ühte pokkerimägijast sõpra: "Ma mõtlesin kogu aeg, et oleme gämblerid...aga nüüd tuli välja, et hoopis sportlased..."

Ega suurt vahet polegi kas pokkerit peetakse spordiks või mitte, peaasi et pappi tuleks.

Samas kui male on sport siis on pokker ka. Malet peetakse spordiks! Juba nõuka ajal olid meil maletajatest meistersportlased. Kui praegu spordikanaleid jälgida siis pokkerit näeb rohkem kui malet. Maheaatomil on muidugi õigus et males suvaline meistrikandidaat maailmameistriks ei tule aga pokkeris on see võimalik. Pokker ongi malest erinev sport, näiteks tehnikaspordis võib ka võitjaks tulla mitte parim sportlane vaid parimat tehnikat omav sportlane.

Kui nüüd edasi arutada siis keegi tuntud eesti sportlane (vist Erki Nool) väitis et sport on kultuur. Seega tegelikult oleme siin kõik kultuuritegelased