Ma olen nautinud hasartmänge alates ajast, mil olin küllalt vana, et kihlvedude vahendaja juurde sisse astuda. See algas paari naela panekust jalgpalliennustustesse ja ei arenenudki eriti edasi. Spordiennustustes ei läinud ma kaugemale kui 5-20 naela jalgpalli, poksi ja juhuslike uudsete ennustusvõistluste jaoks, vahel harva panin koos oma isaga välja 50 naelase panuse tähtsa poksimatši peale, aga see oli siis eriline juhtum. Ma ei võitnud eriti, aga ega ma eriti ei kaotanud ka ja ning sinna see jäi (ma olen tegelikult tänapäeval briljantne vihjeandja poksiennustuste jaoks, kui sul peaks kunagi poksimatšil silmapilgutust vaja minema).
Kahjuks mõned mu seiklusaltimad sõbrad, kellega mind võis seostada, võisid panna tuhandeid naelu Ungari teise divisjoni matši peale, ja määrida nii mu maine. Ei lugenud, et ma tõenäoliselt kulutasin gämblimise peale sama suure summa kuus, kui teised suitsetamise, joomise ja teiste suhteliselt odavate ajaviidete peale, fakt oli see, et kuna minus oli mängurit, siis olin probleemne gämbler nii oma ema, tüdruksõbra kui ka kõigi teiste silmis, kes pole kunagi hasarti tundnud. Selles pole midagi halba, on loomulik inimlik kaitse olla mures selle pärast, mida ei mõisteta.
Siis tuli pokker.
Kui ma alustasin pokkeriga, siis oli see gämblimine. Ma ei teadnud, mida ma teen, ma arvasin, et kõrge kaart soldat on hea käsi ning ma callisin hoolimatult lootuses tabada võimatut. Kuid siis sain ma heaks ning tulemused läksid aina paremaks ja paremaks. Praegu pokker ei ole gämblemine, ma väärin iga võitu, mille saan ning iga kaotuse panen enda arvele, hoolimata sellest, kui ebatõenäolised asjad ka juhtuvad.
Päeval, mil sain oma esimese märkimisväärse võidu, arvasin, et olen õlalepatsutuse ära teeninud. Niisiis teatasin sugulaste juures külaskäigul rõõmsalt, et ma võitsin pokkeriturniiril peaaegu terve tonni, olles sisse pannud ainult 10 dollarit. Šampusepudelid ei pursanud, õhupalle, peovilesid ja intervjuusid ka ei järgnenud. Järgnes hoopis väga pikk ja närviajav diskussioon hasartmängude mängimise ohtudest.
On olemas organisatsioon, mis on võtnud sihiks pokkeri saamise olümpiamängude kavasse. Isiklikult ma seda ideed ei toeta, kuid mõistan, miks nad seda teha tahavad. Üks kõige frustreerivamaid asju, millega pokkerimängijal tuleb silmitsi seista, on see, kui mittemängijad ei taju pokkerit oskusmänguna. Oleks väga kasulik, kui pokker oleks olümpiaspordiala, sest siis peaksid inimesed oskuselemendi olemasolu tunnistama.
On palju põhjusi, miks harimatutel ei ole pokkeri oskuselemendist õiget arusaama, allpool on toodud neist mõned võmalikud:
Televisioon
Teleprodutsendid on valinud mänguks 5 card draw, sest pokkerikäsi, mis koosneb viiest kaardist on lihtsaim viis jutustada kaartidega lugu. Igas teises pokkeridistsipliinis on nähtavad kaardid ja varjatud kaardid, panuse tegemise mustrid, positsioon, žetoonide erinevused ja palju teisi kriteeriume, mis võivad anda sulle märku vastase käe tugevusest. 5 card draw mängus ei ole indikaatoreid, mis näitaks, millise käe vastu sa mängid või kui tugev see on, pime usk on ainus, mis sul on. Seetõttu on oskuselementi pokkeris väga raske sisse tuua, võitja on lihtsalt õnnelik.
Ka situatsioonikomöödia pokkerimängu tugisambaks olev reegel „ sul peab mu kaartide nägemiseks olema sama palju raha kui mul", ei aita pokkeri kui oskusmängu tunnustamisele kaasa. Reegel on telekangelase jaoks tavaliselt katalüsaator laenamaks raha või panemaks oma maja panti, et call`ida vastast. See reegel on muidugi naeruväärne, kui asjad oleks nii, siis WSOP meistriks saaks see, kes võidab esimese käe. Reeglit kasutatakse tavaliselt meeleheite demonstreerimiseks ja gämblimise ohtudest õppetunni andmiseks.
Televisioon toetub liigselt ka kauboide ja trikilaudade imidžile, mis näitab pokkerit mänguna, mis ekspluateerib kõige haavatavamaid meie hulgast. Ei tasu mainidagi naeruväärseid käsi, mida reaalsuses pea kunagi ei kohta, nagu näiteks nelik neliku vastu, isegi hiljutine James Bondi film, mis üldiselt maalis väga lugupidava pildi pokkerist, lõppes mastirea võiduga ässamaja vastu.
TV annab pokkerist laisa kujutluspildi, mis toob esile kõige ekstreemsemad negatiivsed tunnused, samal ajal ignoreerides kõike, mis teeb mängu oskuslikuks ja kompleksseks.
Kasiinod
Ei aita ka fakt, et pokkerimängud toimuvad kohas, mida seostatakse rahakaotuse ning hasartmänguprobleemiga. Enamik inimesi on harrastanud veidi ruletti või blackjacki, enamik inimesi on kasiinost lahkunud tühjemate taskutega, kui ta sinna saabus. Fakt on see, et kui mittemängija paneb pokkeri ja kasiino kokku, siis on tal ikka meeles „maja võidab alati" maksiim, kuigi tegelikult ei ole „maja" asjasse segatud.
Finaallaudade teleülekanded
Pärispokker televisioonis on teinud imet mängule ning inimeste ettekujutusele sellest, kuid finaallaudade teleülekannete dünaamika võib ettekavatsematult kinnitada pilti gämblimisest ja vähem oskusmängust. Seda teeb kõrgete blindide struktuur ja all in liigutus. Finaallauda jõudes söövad blindid elusalt ja teatud ulatuses mängivad käed end ise. Paar vs AK viib juba enne floppi kogu raha laua keskele ja ülejäänud on kaartide otsustada. Harimatu vaataja oletab, et nii mängitakse kogu turniiri ja võitja võib sama hästi olla ka kulli ja kirja viskamise meister. Nad ei näe päevi kestvaid kurnavaid väikse žetoonikuhjaga mängu, tõmmete mängimist ja heade käte mahapanekut, lauaimidži kehtestamist, mängu rahadesse jõudmise piiril jne jne jne.
Need olid mõned põhjused, miks inimesed sinu elus ei pruugi olla su kaardimängukirje toetavad, järgmisel nädalal näitan ma sulle viise, kuidas teha pokkerimäng rohkem aktsepteertuks neile, kes lihtsalt ei mõista seda mängu.
Kommentaare ei ole
Lisa oma kommentaar