Kas pokker on lahe?

Muidugi on ta lahe!

Kui ma mainin inimestele, et teenin elatist pokkerit mängides ja sellest kirjutades, siis reageeritakse mitmeti. Alati üllatutakse, mõned inimesed on vaimustuses, teised on skeptilised, mõned on kadedad ja mõnedel on minust kahju.

Mõned lähevad väga elevile, eriti naised. Nad mõtlevad: Monte Carlo, James Bond, smokingud ja mehed, kes võiksid osta neile palju kingi. Mõnedel kuttidel tekib sinust kujutluspilt, kus sa pidevalt pidutsed varjaste hommikutundideni mõlemas käevangus kaanepilditüdruk. Pokker on cool!

Kuid on ka teine, vastupidine arvamus. Et tegelikult on pokkerimängijad nohikud. Et pokker ja Star Trek käivad käsikäes, professionaalne pokkerimängija on nende ettekujutuse järgi ülekaaluline prillidega mees, kes mängib oma vanemate pööningul netipokkerit.

Kuid kumb ta siis on. Loomulikult meie mõtleme, et pokker on lahe, sest sellega me ju tegeleme. Kalamees arvab, et kalapüük on lahe, aednik mõtleb, et muruniiduk on lahe ja nooleviskemängijad peavad Phil Taylorit oma kangelaseks.

Pokker on lahe.

Kasiinol on igatahes cool imidž. Kasiino on avatud varajaste hommikutundideni, seal serveeritakse alkoholi ja seal jalutab palju kauneid naisi ringi. Las Vegas on gämblemise meka ja kuigi väike, siis kahtlemata lahe.

Kasiino ja gämblemine üldiselt kätkevad endas ka ohu elementi ja oht on alati cool. Kus iganes on oht kaotada oma raha või võimalus, et Robert De Niro tuleb ja viib su tagaruumi ning purustab haamriga su sõrmenukid, seal õhkub riski ja risk on lahe.

Siis on meil veel pokkerimängijad, kes kehastavad lahedust. The Devilfish on mõistagi lahe, ta näeb välja kui kaabakas James Bond i filmist ja tal on veider nimi. Gus Hansen on üks neist meestest, kelle moodi mehed soovivad olla ja kellega koos naised tahaksid olla. Meil on isegi natuke Hollywoodi Jennifer „Ma ei suuda uskuda, et ta on ligi 50" Tily näol.

Kuid cooli kasuks rääkiv põhiargument on ikkagi James Bond. „Casino Royale" on parim Bondi film, see lõi uue, vaprama, tugevama ja lahedama Bondi. Selles ümbertegemises asendas pokker Baccarati ja kui me unustame viimase käe filmis, siis esitleti pokkerit komplimenti väärt viisil. Kui Bond mängib pokkerit, siis pokker on lahe.

Pokker on veidrikele.

Iga Gus Hanseni kohta on umbes sada 22 aastast neitsit, kes teenivad oma magamistubades pokkeriga väikest varandust, samal ajal, kui nende ema valmistab neile lõunasüüki. Iga Phil Ivey kohta on üks Phil Hellmuth, iga Antonio Esfandiari kohta üks Phil Laak. Kui minna arvestatavale pokkeriturniirile, siis on seal alati kohal mõned vinnilised noorukid ja palju ülekaalulisi mehi.

Selle põhjuseks on internet. Internet oma piiramatute võimalustega on lahe, kuid inimesed, kes internetti kasutavad ei pruugi olla lahedad, kas siis puuduliku sotsiaalse või sekselu tõttu. Sry, kuid kui sa veedad suurema osa oma päevast läpaka ees, siis oled üldsuse silmis nohik.

Nii nagu narkootikumid on pahad, on seda ka hasartmängusõltuvus. Väga raske on väita, et pokker on lahe, kui seda saab seostada hasartmängusõltuvusega. Liigne joomine, suitsetamine ja narkootikumide tarvitamine on asjad, mille glorifitseerimisele südametunnistusega inimesed kaasa ei aita. Nii et kui me ka kõik ütleme, et pokker ei ole puhtas vormis gämblemine, siis ehk on ta ikkagi gämblemisega piisavalt seostatav, et meist oleks vastutustundetu väita, et pokker on lahe? Ma ei ole selles kindel.

Kuid võibolla peitub põhjus, miks pokker ei saa lahe olla hoopis milleski, mis meile koolis üsna varakult selgeks sai. Et matemaatika on väga väga mittelahe. Matemaatika ei meeldinud koolis kellelegi ja me kõik kasutasime oma õigust ülbitseda nendega, kes selles head olid. Sa ei pea olema pokkeri mängimiseks päris matemaatik, kuid sa pead siiski tõenäosustest ja väljavaadetest hästi aru saama ning ma kardan, et see on piisav ohu tekkimiseks, et vanemad poisid pistavad su pea vetsupotti.