Pokker : hasartmängu-sõltuvuse lahendus?

Intervjueerisin sel nädalal WSOP finalist Jon Kalmarit, kes osutus läbinisti kombekaks meheks. Ta rääkis mulle, et enne pokkeri avastamistt gämbles ta kõvasti ja üle oma võimaluste. Siis tuli pokker, mis esindas odavamat viisi oma mängukire vaoshoidmiseks ja lõpuks tõi talle meeletult kasumliku karjääri.

See näide peegeldab mu enda pokkerikogemust (kui me jätame vahele 1,25 miljonit dollarit WSOP-i raha). Ma gämblesin päris kõvasti (kuigi kui aus olla, siis alati ikka oma vahendite piires) - tegin panuseid jalgpalli, poksi, teleshowde peale ning käisin koos sõpradega päris tihti kasiinos. Mul õnnestus ennast isegi veenda, et ma olen blackjackis "hea". Kokkuvõttes olin ma kaotav hasartmängur, kui välja arvata poksi panused, kus ma olen siiani väga hea, sest olen selle spordiala tõeline fänn.

Siis tuli pokker. Loomulikult oli seegi mu jaoks pikka aega gämblemine ning arusaamine, et Q-5 ei olegi nii kõva käsi, kui arvata võiks, tuli minu jaoks raskelt. Kuid mõne aja möödudes ja pärast üksikute raamatute lugemist, hakkasin ma võitma ning mõned aastad hiljem oli sellest saanud mu karjäär. Sarnaselt Jon Kalmariga ei gämble ma praegu peaaegu üldse, ma teen siiani poksis panuseid, kuid jalgpallis pea üldse mitte ja ma ei mängi kasiino vastu.

Oleks lihtne öelda, et ma olen lihtsalt leidnud gämblemise uue vormi, kuid ma ei usu, et asjad oleks nii. Heaks pokkerimängijaks saamine on asendanud mu kihu "gämbleda" kihuga "võita". Gämblemise puhul seisneb kõrghetk ootusärevuses, mis kestab seni, kuni ratas pöörleb, tulemus on peaaegu tähtsusetu, kuid pokkeris on kõrghetk võitmine.

Gämblejana ei olnud ma võitmisega harjunud (see tegi suure võidu eriliseks), kuid pokkerit mängides olen (mis tähendab, et kaotusperioodid teevad rohkem haiget). Ma ei taha enam gämbleda, sest ma näen, et see on raharaiskamine ja ma saaksin seda raha pokkerit mängides paremini kasutada.

Ma ei ole ainus, kes asju niimoodi näeb, ma tean paljusid inimesi, kes lõpetasid gämblemise peale seda, kui hakkasid pokkerit harrastama. Loomulikult leidub küllaldaselt täiesti teistsuguseid mängijad, keda võib leida turniiride puhkepauside ajal lauas ruletti mängimas.

Ma arvan, et Dusk Till Dawn pokkeriklubi loomine illustreerib mu juttu hästi. Pokkerimängijad tahavad kasiinopokkerist erinevat mänguvõimalust, nad tahavad, et mäng oleks hea blindide struktuuriga ja et saalipersonalil ei oleks varjatud salaplaani saada neid blackjacki lauda mängima.

Selliste kaardiklubide avamist takistavad vaid kasiinod, kes tahavad võimalust hoida pokkerimängijaid kasiino majamängude ligiduses. Kui Dusk Till Dawn lõpuks ikka avatakse, siis loodetavasti hakkab ta tegevus toetama mu jutu sõnumit: pokker, kuigi üks gämblemise vorm, erineb radikaalselt spordikihlvedudest ja majamängudest, et ta on lähemal malele kui blackjackile.

Nii et alustagem kampaaniat viia pokker kasiinost välja (muidugi mitte täielikult), nii saaksime näidata informeerimatule üldsusele, et pokker on pigem hasartmängusõltuvuse lahendus kui põhjus.

• 
• 
• Saada sõbrale
• Prindi