Bad Beat - kehva mängu loogiline lõpptulemus?

Bad Beat - kehva mängu loogiline lõpptulemus? 0001

Ühe pokkeriturniiri käigus mängime me läbi kümneid või isegi sadu jaotusi ning kuna iga jaotuse tulemus sõltub pea alati suuremal või vähemalt määral õnnest, on matemaatiliselt tugevamate kätega kaotamine (bad beat) pokkerimängu karm reaalsus. Enamus "bad beat jutustusi", millest me räägime, on kaotused esmaklassiliste, nn. "premium kätega" (reeglina esimese grupi kaartidega: AA, AKs, KK, QQ ja JJ). Kuid paljuski on see määratlus suhteline ning tihti ei anna me endale aru, et näiteks A-Kos juhib 7-8s vastu "vaid" 58-42 kuid superhea käsi "pocket kuningad" on "pocket ässade" vastu juba ligi 20-80 taga.

Ma ei taha tekitada vaidlust teemal, mis ikkagi on bad beat või mis seda ei ole, vaid tuua selgust beatidesse endasse. Ja tõstatada küsimuse: kui me kaotame, siis miks? Kas meil lihtsalt ei vea ja/või on pokkeritoa soft "rigged"? Või kas me ikkagi mängime ise alati piisavalt õigesti, et saaksime kaotustes süüdistada vaid vastaste (väidevalt) halba mängu ja suurt õnne?

Kas kaotada õigesti või võita valesti?

Kui me mängime pokkeriturniiril, siis peame me tahes tahtmata jälgima pokkeriturniiride üldist strateegiat, kuna vastasel juhul oleksime me pikemas perspektiivis turniiridel edutud. Moraalse tasakaalu säilitamiseks vajab pokkerimängija teadmist, et ta on mänginud turniiril igati õigesti, kuid otsustaval hetkel tal lihtsalt ei vea. See on tavaline, et turniirilt välja langenud mängija hakkab otsima põhjuseid (pigem vabandusi) väljakukkumisele. Tüüpiline story: Kaardid olid kehvad, väga loose laud ja kehvad vastased, lauas käis täielik gämblemine, kahe tunni pärast sain lõpuks kätte Q-Q ja läksin all-in. Sain kaks calli ja üks vastane, kel oli käes A-J, saigi riveril ässa. K...i donk!. Tuleb tuttav ette? Loo moraal on lihtne - ma mängisin väga hästi, kuid mul ei vedanud üldse. Ehk - tulemust ei tulnud, kuid mängija on vähemalt moraalselt rahul. Kui sageli kuuleme me aga sellist juttu: Raisesin kolmandal käel 10-8s 4xBB, sain kaks calli. Flop andis mulle kahepoolse retõmbe, läksin külmalt all-in; üks tüüp callis pocket kuningatega ja ma sain riveril rea kätte. Siis gamblesin veel nats ja tõusin chipliidriks, lõpus mul vedas omajagu ja turniiri võitsin vastasele korraliku bad beati tehes. Moraalseks rahuloluks annab võidetud raha tõenäoliselt isegi rohkem põhjust, kui lihtsalt "hästi mängitud turniir". Kuhu ma oma jutuga tüürin? Kui mängijal on teada mingeid nippe, mis toovad talle edu (hoolimata sellest, et teised peavad teda eesliks), siis tuleb neid ka kasutada. Pokkeris, nagu igas teises mõtte(spordis) loevad tulemused ning oluliselt kasulikum on võita paar miljonit "kehva mänguga" kui kaotada paar miljonit hea mänguga. Pokkerimängija esmane eesmärk on raha võitmine, mitte tõestamine sõpradele/kaasmängijatele kui palju ta on lugenud raamatuid või kui "õigesti" mingil turniiril mänginud.

Turniiripokkeri ABC - liigne passiivsus ei vii sihile!

Üheks oluliseimaks kaotuste (sh. bad beatide) ja turniiridelt väljalangemise põhjustajaks on liigselt passiivne mäng. Passiivsus ei iseloomusta reeglina päris algajaid mängijaid, vaid pigem neid, kes pokkerit juba mõned kuud mänginud ning peavad ennast juba kõvadeks tegijateks. Mõned neist arvavad, et mängivad tight-agressive mängu, foldides seejuures 92-98% oma stardikätest ning mängides need 2-8% võimalikult "agressiivselt" lõpuni (kohati võiks seda nimetada pigem "lolli järjekindluseks). Kuid paraku unustatakse ära esmalt see, et mängus on blindid, mis pidevalt tõusevad ning premium käte saamise tõenäosus on väga madal. Nii oleme varsti seisus, kus mängus on juba anted, blindid on 200/400, meil stackist järgi 1065 chippi ning avastame lõpuks käest loodetud AKs. Mõistagi minnakse sellega all-in ning keegi ei jõua ära kuulata sõimu, kui keegi 25000-se stackiga "donk" selle oma seitsme ja üheksaga BB-lt sekunditega ära callib. Selge see, et sellist kaotust on parem sõpradest pokkerimängijate ees õigustada, kuid sellisesse staadiumisse jõudmine on iseenest juba väga halb lahendus. Ma ei väsi lisamast, et AK vs. 79 on pigem coinflip kui bad beat.

Korvpallitreener Andres Sõber on öelnud, et ka möödavisatud vise on hea vise. Sest mitte peale visata on veel hullem. Ja pokkeris on kindlasti parem münti visata kui lasta oma stackil pikema aja jooksul lihtsalt kokku kuivada. Unustage (esimese grupi) kaardid, sest pokkerit mängivad inimesed. Jälgige vastaste tegevust ning oma positsiooni. 23os võib olla ühes situatsioonis kõvasti parem kaart kui teises pocket emandad.

Me loeme kõik pokkeriässade edulugusid. Kui nende mängu jälgida, siis eriliseks teeb selle tõik, et ässad ei karda reeglina kaotada. Kuna harilik mängija kardab seevastu pea alati kaotada, mängibki ta tõenäoliselt viimaste rahakohtade, kogenud äss aga turniiri võidu nimel.

Limpimine premium kätega...

On vana tõde, et tipptasemel pokkeris ei mängi juba ammu kaardid, vaid mängijad. Käigu tegemisel maksavad eelkõige eelteadmised vastamängijate võimalikust käitumisest ning positsioon. Nii võib näiteks pocket ässadega limpimine olla kohati vägagi hea käik (kui me oleme kindlad, et meile järgnevatel kohtadel olevad mängijad raisevad sellel suurelt otsa ning me võime vastata näiteks all-in käiguga). Kuid tavalistes tingimustes (meil puudub teiste mängijate käitumisest ülevaade ning me istume "vales kohas" - MP-l või LP-l, on premium kätega (n. pocket ässad) limpimine vähemasti minu aravates täiesti vale käik. Nii pole midagi imestada mängusituatsioonis, kus limbime mängu pocket ässadega, saame kaks calli lauast + blindid ning pärast näiliselt süütut floppi {2-Clubs}{5-Diamonds}{7-Hearts} lükkame me oma stacki all-in. Ning saame instacalli suurelt blindilt, kes näitab 57os...

...ja madal tõstmine premium kätega

Vana loogika ütleb, et kahekordne tõste ei ole reeglina piisavalt suur, mis sunniks ebameeldivaid vastaseid foldima ning võimalikus võiduks on ta liiga väike. Minusugune võrdlemisi loose pokkerimängija callib olukorras, kus mänguruumi on piisavalt, soodsal positisioonil suited kümne ja kaheksaga vajadusel madala raise ära küll. Ning keegi ei ütle, et ma pihta ei võiks saada.

Slowplay ideaalse flopiga

Hirmus tore on tabada ideaalselt floppi. Meil on käes pocket kümned, kümme tuleb floppi, suures võidueufoorias chekime me läbi nii turni kui riveri vastaste bluffe oodates ning imestame siiralt, kuidas keegi "donk" viimase kahe kaardiga rea kokku sai. Ma julgen väita, et valel ajal toimuv slowplay on üks suurimaid kaotuste põhjuseid. Vastaseid tuleb karta, Texas Holdem pole võrdne Omahaga, kuid ikkagi on ka selles mängus palju ebvamugavaid kaarte. Ning neid on seda rohkem kui palju on vastaseid! Juba pokkeriraamatutest võib leida hulgaliselt seletusi, kuidas mängida näiteks flopanud rida. Kuiv chekimine viib tihti kas bad beadi või poti jagamiseni.

Lihtsalt "halvad käed"

Mitmed pokkeriprofid nagu Doyle Brunson on öelnud, et üks halvemaid pokkerikäsi üldse on äss-emand. Miks? Näiteks 27os on palju kehvem käsi! Kuid mänguliselt on kaartidega 27os lihtne otsust langetada (tavajuhtudel on see lihtsalt easy fold). Äss-emand seevastu tekitab sageli probleeme. Seda tõenäoliselt sellepärast, et juhul kui vastas on kolm kaardikombinatsiooni (A-Q, Q-Q või K-K), on võidu tõenäosus ülimalt väike, madalamate paaride vastu ollakse samuti kergelt taga ning mistahes väikeste kaartide vastu mitte kuigi suur soosik. Heads-up mängus väga tugevad (madalad) paarid on täislauas ääretult "lollid käed". Minnes väikese paariga all-in, riskib mängija tõenäoliselt coinflipiga ning mis veelgi hullem, suurema paariga.

Ära blufi, kui ei oska või mängusituatsioon seda ei soosi!

Mõni vennike läheb vihast kõveraks kui jäärasarv pärast situatsiooni, kus tema AK-ga tehtud panused callitakse kuni lõpuni stoilise rahuga ära, laual avatakse vaid numbrid ning vastane näitab pocket kolmesid, mis kvalifitseeruvad madalaimaks paariks. Näide reaalsusest: käes AK, miinimumtõste. Vastane callib, flop 257. Miinumumtõste, vastane callib. Turn 8, miinimtõste, vastane callib taas. River on 10 ning siis teeb mängija tõenäoliselt suurima vea, tehes taas kas miinimutõste või lükates paaniliselt all-in. Hea pokkerimängija, kes vastase "ära loeb", callib tõenäoliselt mõlemal juhul oma pocket kolmedega ära. Ja ässa-kuninga omanik võib vaid imestada, millise lollusega küll vastane hakkama sai. Ei - tegelikult mängis ta hoopis ise valesti!

LÕPETUSEKS: Tilt pärast bad beate

Kõige viimane tõetera seisneb selles, et bad beadid on pokkeri loomulik osa ning nendest ei pääse ükski mängija. Niisamuti on ülimalt ebatõenäoline, et turniiri võites ei tee sa ise ühelegi kaasmängijale ühtegi bad beati. Ära karda bad beate, vaid võta neid kui paratamatust. Kui vaja, anna arvutile (mitte koduloomale ega elukaaslasele!) jalaga, lase kuuldavale korralik sõimuvaling (mitte pokkeritoas chatis!), tee vajadusel üks suits või tee trenni - ühesõnaga lase endast aur välja. Ning jätka mängimist nii nagu poleks midagi juhtunud. Kui me seda ei teaa, on tulemus etteteada - me läheme tilti, saame tõenäoliselt uusi bad beate ning lõpuks mängima ise lollimalt, kui oskaksime ealeski ette kujutada.

VEEL LUGUSID

Mida Sa arvad?