WSOP - maailma suurima pokkeriturniiri ajalugu aastatel 1970-2006. Vol.2

WSOP - maailma suurima pokkeriturniiri ajalugu aastatel 1970-2006. Vol.2 0001

70ndate lõpp ja kuumad 80ndad

Ka järgmistel aastatel ei lasknud tollased maailma vägevad õnneotsijatel ennast üllatada. 1974. aastal tuli maailmameistriks taas Moss (kolmas tiitilivõit) ning 1975. aastal võttis võidu Roberts. Nii oli tuntuimatest tegijatest ilma tiitilita vaid Brunson, kuid ka temal ei tulnud oma hetke kaua oodata. Ta saavutas kaks järjestikust võitu 1976. ja 1977. aastal ning viimasel korral oli võidusummaks juba $340.000. Väärib tähelepanu, et mõlemal turniiril võitis ta viimase jaotuse marginaalsete kaartidega T2, mida hiljem hakati kutsuma "Doyle Brunson`s hand".

1978. aastal kogunes kaardilaudade taha juba 42 mängijat ning pärast tuliseid vaidlusi jõuti järeldusele, et raha ei peaks saama teps mitte ainult esimene koht. Otsustati, et auhinnafond jagatakse esimese viie mängija vahel. Põhiturniir paisus mitmepäevaseks ürituseks ning juba esimesel päeval langesid välja kõik eelnevad maailmameistrid ning ainuke naismängija Barbara Freer. Teise päeva lõpuks oli selgitatud kuus finalisti, kes jätkasid kolmandal päeval. Võitjaks tuli maailmas pigem piljardimängijana tuntud Bobby Baldwin, kes pistis taskusse poole auhinnafondist ($210.000).

1979. aasta tõi kaasa mitmeid uudseid lisaturniire. Äärmiselt populaarseks osutus naistele mõeldud turniir (buy-in $400), kus eelmise aasta WSOP põhiturniiri ebaõnnestuja Barbara Freer võttis kindla võidu. Samuti võisteldi segapaarismängus, kus koos oma paarilisega tuli võitjaks Doyle Brunson. Põhiturniiril osales 52 mängijat ning võidufond ületas esmakordselt poole miljoni dollari piiri. Nii leidis aset ka erakordne sündmus - esmakordselt jagati ühele mängijale kätte kõrgeim kombinatsioon: Royal Flush. Esimesel päeval oli võrdlemisi mannetus seisus amatöörist pokkerimängija Hal Fowler, kelle stack oli vaid 1700 chippi. Tundub uskumatu – kuid just see mees tuli lõpuks selle turniiri võitjaks (olles nii esimene amatöörist pokkeri maailmameister).

Kui 1980. aasta põhiturniir hakkas neljandal päeval oma viimase vaatuseni jõudma, tundus, et juba tolleks ajaks legendaarse pokkerimängija staatuse omandanud Doyle Brunson võtab ära oma kolmanda võidu. Kuid turniiri jäginud publikule ei jäänud märkamata lapsiku väljanägemisega noormees, kes paistis silma üliagressiivse mängu poolest. See 1953. aastal sündinud noormees polnud Las Vegases tegelikult sugugi tundmatu. Juba 15-aastaselt sai temast elukutseline mängur ning gin rummy mängus oli ta jäänud võitmatuks nii ida- kui läänerannikul. Samuti kehtis talle kasiinokeeld blackjackis – pole ka ime, kuna noormees suutis probleemideta meelde jätta kõikide segatud kaartide järjekorra... Ei, mitte ühes... vaid lausa kuues pakis! See mees oli Stu Ungar (1953-1998). Et Ungar ja Brunson lõppmängus (heads-up) kohtuvad, tundus siiski pisut üllatav, kuna osalesid kõik eelnevate aastate võitjad, kellest paljud püsisid mängus päris pikalt. Siiski läks just nii ja finaalgi leidis omapärase lõpu. Brunsoni preflop raise (A7os) callis Ungar (45s) kiiresti ära. Et flop (A27) andis Brunsonile suurimad kaks paari, tegi ta võrdlemisi väikse panuse (ju üritas vastaselt raha välja meelitada). Kõik läkski planeeritult - Ungar callis kiiresti, omades vaid gutshot rea „tõmmet". Kuid turn oli just nimelt 3 ning Ungar sai soovitud rea kätte. Ta mõtles pisut ning tegi märkimisväärse panuse. Brunson lükkas seejärel kõik oma chipid laua keskele (Ungar mõistagi call) ning kuna river teda ei päästnud, läks maailmameistritiitel Ungarile. Ungar kaitses edukalt tiitlit ka järgmisel aastal. Hoolimata oma maniakaalsest hasartmängukirest ning kokaiini kuritarvitamisest püsis ta areenil aastaid ja ehkki sellel kümnendil temast WSOP põhiturniiril enam asja polnud, võitis ta mitmeid teisi turniire, sealhulgas kolmel korral ka tolleagse maailmas tähtsuselt teise turniiri.

1982. aastal langes Ungar konkurentsist teisel päeval. Tol päeval juhtus aga teine, lausa imepärane juhtum. Aastaid pokkerikarussellis tiirelnud Jack Straus (1930-1988) lükkas oma chipid laua keskele, teda calliti ja Straus kaotas. Ta tõusis lauast ja valmistus kasiinost lahkuma, kuid avastas seejärel, et tal oli veel üks 500-ne chip järgi. Kuna Straus ei öelnud, et on all-in, lubati tal turniiri jätkata. Edaspidi oli tal omajagu õnne ja päeva lõpuks oli ta juba päris hea järjel. Siiki tundub päris uskumatu, et just Straus oli see mees, kes lõpuks turniiri võitis! Lisaks maailmameistritiitlile on Straus pokkerimaailmas tuntud ka ühe väga efektse blufiga. Nimelt jätkas ta pärast floppi 337 ja turni 2 Texas Hold`em mängus agressiivset panustamist hoolimata sellest, et pott oli väga suur ning vastanegi oli algusest peale olnud väga agressivne (tuli välja, et tal oli käes kuningate paar). Pärast viimast panust jäi vastane pikaks ajaks mõtlema. Straus pakkus, et visaku ta üks oma madalaimatest (25-dollarine) chippidest ükskõik, kummale tema kinnisele mängukaardile ja ta näitab seda vastasele. Vastane oli nõus ning Straus avas juhuslikult ühe kaartidest, mis oli 2. Vastane arvas, et küllap on ka teine kaart 2 (ning Straus sai seega tänu turnile maja), vandus ning loobus mängust. Straus näitas hiljem teist kaarti, milleks oli 7. Seda episoodi näidati ka Stu Ungari elulugu kirledavas filmis „High Roller", kus au langes küll autori poolt väljamõeldud tegelasele.

1983. aastal võitis Tom McEvoy (s. 1944), kellest sai hiljem tunnustatud pokkeriteemaliste raamatute autor ning kolumnist. McEvoy läks ajalukku kui esimene pokkerimängija, kes võitis WSOP-l osalemisõiguse satelliitturniiril ning hiljem võitis WSOP põhiturniiri.

1984. aastal võitis Jack Keller (1943-2003) ja 1985. aastal Bill Smith. Tol aastal jäi teiseks kuulus T.J. Cloutier – mees, kes on olnud kahel korral WSOP-l põhiturniiril teine ja kel hoolimata viiest bracelet`ist (kullast käevõru, mis antakse nii WSOP põhi- kui lisaturniiri võitjale) pole õnnestunud suurimat turniiri võita.

1986. aastal võitis Berry Johnston – mees, kes on suutnud WSOP põhiturniiril rekordiliselt üheksal korral „rahadesse tulla".

1987. aastal kohtus maailm turniirivõitja näol uue staariga. Selleks osutus mees, keda tema perekond nägi perekondlike toitlustusäride eduka jätkajana, kuid kellest sai nende õnnetuseks hoopis pokkerimängija. Tollal 30-aastane Johnny Chan (s. 1957) paistis silma harukordse oskuse poolest vastaste käike läbi näha ning ei kartnud otsustavatel momentidel riskida. Ka järgmisel – 1988 - aastal jõudis Chan taaskord kergelt finaali, kus tema vastaseks oli Erik Seidel. Viimases jaotuses näitas Chan erakordselt külma närvi. Talle floppas nut rida, kuid Chan jäi äärmiselt passivseks, teades, et Seidel on võimeline mängu lõppfaasis vastase passivsuse korral kas bluffima või kergekäeliselt all-in panustama. Sisetunne ei petnud teda, Seidel lükkaski pärast riverit (mis tõi talle suurima paari) oma chipid laua keskele ja Chan callis koheselt. Just seda jaotust näidatakse ka pokkeriteemalises menudraamas Rounders!

1989. aastal tundus tõeks saama uskumatu. Chan oli taas finaalis! Kolme järjestikkuse WSOP põhiturniiri võitmine oleks tähendanud täiesti fenomenaalset saavutust! Tema vastaseks oli poisike, kes oli sel hetkel pokkerimaailmas täiesti tundmatu. Rõhutan – tolleks hetkeks. Hiljem suutis ta võita veel üheksa WSOP osaturniiri, mis tegi temast koos Chani ja Brunsoniga enim bracelet`e teeninud pokkerimängija. See mees oli Phil Hellmuth jr. (s. 1964) ja ta polnud kuidagi nõus kuulsale vastasele alla vanduma. Lahendus saabus jaotuses, kus Hellmuthil oli käes 99, Chanil A7s ning all-in panustati enne flopi avamist. Lauas avatud kaardid midagi ei muutnud ning nii oli Hellmuth tulnud läbi aegade noorimaks WSOP põhiturniiri võitjaks. Hoolimata sellest läks enamus hiilgusest Chanile.

VEEL LUGUSID

Mida Sa arvad?