WSOP - maailma suurima pokkeriturniiri ajalugu aastatel 1970-2006. Vol.4

WSOP - maailma suurima pokkeriturniiri ajalugu aastatel 1970-2006. Vol.4 0001

Neljas osa „21 sajandi algus ja internetipokkeri võidukäik"

21. sajandi algus andis maailmale kaks uut maailmameistrit, kelle nimed on siiani tuntud ja kel ette näidata hulgaliselt teisigi saavutusi.

2000. aasta põhiturniiril näitasid ennast heast küljest naised, kellest pikka aega figureerisid liidrite seas Kathy Liebert (s. 1967) ja Annie Duke (s. 1965), kellest esimene oli pärast teist päeva chipleader. Finaallauda nad siiski kumbki ei jõudnud, kuid olgu mainitud, et käesolevaks ajaks on tegemist maailmas pokkerimänguga enim raha teeninud naismängijatega ning maailma mastaabis tipptegijatega.

Finaalis leidis aset WSOP ajaloo üks suuremaid vastasseise, kus heads-up mängisid pokkeri superstaar, tolleks hetkeks juba neli bracelet`i võitnud T.J. Cloutier (s. 1939) ja hüüdnime „Jesus" kandev doktorikraadiga matemaatik Chris Ferguson (s. 1963) . Otsustav jaotus läks taas ajalukku – Fergusonil oli A9 ja Colutieril AQ. Tundus, et parimal juhul on Fergusonil võimalus poti poolitamiseks, kuid river andis lauda üheksa ning Fergusonist sai maailmameister.

2001. aastal osales rekordiline arv mängijaid (613), kuid sellest hoolimata koosnes finaallaud valdavalt juba varemgi pokkerimaailmas nime teinud staaridest. Seal istusid näiteks 1989. aasta maailmameister Phil Hellmuth, Dewey Tomko, Phil Gordon ja Mike Matusow. Kuid kõige loovama mänguga paistis silma hispaanlane Carlos Mortensen, kes pääses parima kahe mängija sekka koos Tomkoga. Viimases jaotuses oli omajagu vedamist just hispaanlasel. Pärast floppi JT3 läksid mõlemad mängijad all-in (Tomkol unistuste stardikäsi AA ja Mortensenil kahepoolne rea tõmme – KQ). River andis soovitud rea ning Mortensenile maailmameistritiitli. See on siiani olnud ka ainuke kord selle turniiri ajaloos, kui viimane käsi on kaotatud ässade paarist koosnevate taskukaartidega.

2002. aasta WSOP põhiturniirist kujunes eelmise aasta vastand. Pokkerimaailma vägevatel polnud parimatele kohtadele asja ning koore riisusid tundmatud suurused. Võidu ning auhinnaraha $2.000.000 viis ameeriklane Robert Varkonyi. Tema võit oli niivõrd suureks üllatuseks, et turniiri kommenteerinud Phil Hellmuth lubas finaallauda kommenteerides oma pea kiilaks ajada kui Varkonyi peaks võitma. Nii aga paraku läks, Hellmuth pidas sõna ja värske maailmameister ise aitas teda selle toimingu juures.

2003. aastaks oli internetipokkeri populaarsus ületanud kõik oodatud piirid ning nii avanes ka paljudel vaid internetis pokkerit mängivatel pokkerihuvilistel võrdlemisi väikse raha eest läbi sateliitturniiride „unistuste turniirile" pääseda. Üheks selliseks osutus Chris Moneymaker (s. 1975). Ta kulutas kõigest $39 teisejärgulise sateliit-turniiri osavõtumakseks, millega pääses põhisateliit-turniirile ja sealt edasi WSOP põhiturniriile. Kentsakat nime kandev ameeriklane polnud sugugi ainuke; ka suur hulk teisi mängijaid oli analoogselt temale osavõtuõiguse just läbi internetipokkeri lunastunud.

Turniiril osales 839 osalejat ning võitjale oli ette nähtud $2.500.000, mis oli selleks hetkeks pokkeriturniiride rekord. Parimate sekka jõudsid küll valdavas enamuses tippmängijad, kuid nende seas oli ka Moneymaker. Et mees „raha teha" tõepoolest oskab, näitas ta finaallauas, kus (küll suurel määral tänu õnnele) mängis välja oma nimekad vastased. Heads-up mängus oli tema vastaseks juba 13 aastat elukutselise pokkerimängija leiba maitsenud Sam Farha, kelle tee finaallauda oli samuti olnud pisut omapärane. Nimelt kaotas Farha ebaõnnestundu all-in käiguga lõviosa oma stackist ning väga vähesete chippidega ei pidanud ta edasist mängimist enam mõtekaks. Farha chipid omistanud kuulus pokkerimängija Barry Greenstein keelitas teda mängu jätkama, millega Farha lõpuks nõustus ning alustas meeleheitlike all-in käikudega. Nagu näha – õnne oli tal piisavalt! Viimasest duellist väljus siiski võitjana Moneymaker, kes võeti pärast võitu Pokerstars`i tiimi liikmeks (analoogselt kahe järgmise maailmameistriga). Kuna edasised suuremad saavutused tal puuduvad, on ta omandanud „ühe-turniiri ime" kuulsuse.

2004. aastal ostis kasiinode ikooni, „Binions Horseshoe" ning kõik õigused WSOP turniirile ära Harrah`s Entertainment. Osalejate arv kolmekordistus, olles juba 2756 ning turniir omandas tõelised rahvavõistluse mõõtmed. Maailm sai jälgida seda, kuidas tavalised inimesed panid oma õnne ning oskused proovile maailma tugevaimate pokkerimängijate vastu. Nad nägid, et ka amatöörmängijad võisid hea õnne korral päris kaugele jõuda. Kõige õnnelikum lehejooks tundus olevat järjekordsel online-kvalifitseerujal, kelleks oli tüse ameeriklasest jurist Greg Ramer. Raymer oli olnud leidlik mees, kes jaotas oma buy-in summa osakuteks ning müüs enda riskide hajutamiseks suure osa neist oma sõpradele ja tuttavatele (nii said ka temasse investeerijad kokkuvõttes päris rikkaks). Finaalvastaseks oli elukutselise mustanahalise mängija David Williams, kel amatööri üle kavaldada ei õnnestunud. Raymer pani taskusse 5 miljonit dollarit, millest tõsi küll – endale sai ta vaevalt miljoni (ülejäänu läks maksudeks ning müüdud osalusteks). Tugevat ja ühtlast taset näitas Tallinnaski käinud Euroopa tippmängija Marcel Luske, kes jäi analoogselt eelmise aastaga napilt finaallauast välja.

VEEL LUGUSID

Mida Sa arvad?