Kas pokker on sport? (Osa I)

Kas pokker on sport? (Osa I) 0001

Nagu paljud pokkerimängijad, olin minagi koolis enamikul spordialadel üsna saamatu, täiskasvanuna hakkasin aga maratoni jooksma ning sain isegi paar head aega kirja, olles tegelikult õnnelik nende lõpunijooksmisegi üle. Kord võtsin osa ühest kohalikust heategevusjooksust, mis mul õnnestus lõpetada 200 jooksja seas kolmandana. See oli minu jaoks suur saavutus ja nii kasutasin oma järelejäänud energia selleks, et ürituse organiseerijalt küsida, millal tulemused avalikustatakse ja kus mu medal on.

Ta vastas: " See oli lihtsalt meelelahutusjooks".

Ma olin surmani väsinud, see oli organiseeritud üritus, ma olin saavutanud pronksmedali ja mis veel tähtsam, jooksu tagajärjeks pidi olema see, et igaüks võiks lugeda (tõenäoliselt küll mitte keegi), et ma saavutasin kolmanda koha tõelisel võistlusel, tõeliste jooksjate seas. Kuidas nad julgevad mu saavutust vähendada, öeldes, et tegemist oli meelelahutusjooksuga, ja kus pagan küll on kohalik press ja reporterid Sky Spordist?

Ja siis sain ma aru,et see oli tõesti meelelahutusjooks, mitte midagi tõsist, keegi ei hoolinud sellest, lihtsalt natuke lõbu.

Arvatavasti kõneles minus sel päeval sama vajadus olla tunnustatud, mida paljud teisedki pokkerimängijad tunnevad, kui me kirjeldame pokkerit kui sporti. Me teame kõik, et pokker on oskusmäng, mõningase juhuslikkuse elemendiga sealhulgas ja enamikule mittemängijatele paistab juhuslikkuse element otsutavat kogu mängu olemuse. Mittemängija vaatleb pokkerit kasiinomänguna ja seostab sellega kõik negatiivsed stereotüübid nagu joomine, suitsetamine ja hasartmängusõltuvus. Kui pokkerimängijad võrdlevad pokkerit spordiga, siis me kirjeldame pokkerit, nagu meie soovime seda nähtavat – glamuurne, distsiplineeritud ja ennekõike – oskuslik.

Ma olen paljudele spordi mõiste definitsioonidele otsa komistanud, mõned neist defineerivad pokkerit selgelt kui sporti. Valisin välja Oxfordi inglise keele sõnastikust toodud mõisteseletuse:

"Sport on tegevus, mis hõlmab füüsilist pingutust ja oskusi ning milles indiviid või võistkond võistlevad teise või teiste vastu."

Võistluselemendiga ei ole probleemi, pokker on kindlasti võistlev mäng teiste inimeste, mitte kasiino vastu. Oskuselemendi osas ilmselt ei teki samuti lahkarvamusi, sest kui üks pokkerimängija leiab, et oskus ei ole pokkeris oluline, siis ilmselt on ta väga nõrk mängija ja on igati teretulnud mu koju mängima.

Selge erinevus pokkeri ja teiste üldiselt aktsepteeritud sportmängude vahel on füüsiline aspekt. Pokker on kaugel füüsilisest mängust, kuigi igaüks, kes on osa võtnud mitu päeva kestvast live turniirist, vaidleks vastu. Sellised turniirid on tõesti kurnavad ja olla võimeline mängima oma parimat mängu pärast pikki mängupäevi ning magamata öid, nõuab suurt füüsilist vastupidvust. Kuid toetudes turniiripokkeri kurnavale olemusele kui põhiargumendile, näitamaks, et pokker on sport, jätame välja sularahamängud ja internetiturniirid, sest need on suhteliselt lühiajalised.

Turniiripokker võib olla vastupidavustest, kuid ühe käe mängimise dünaamikat võib küll pidada vaid vaimseks tegevuseks. Doyle Brunsoni peetakse füüsise põhjal vaevalt enam sportlaseks, kuid ometigi on ta üks parimaid mängijaid maailmas.

Kuid on ka teisi füüsilist pingutust nõudvaid võistlusalasid, kus mitte füüsiline aspekt pole see, miks neid spordiks peetakse.

Nooleviskemäng ja snooker

Need mängud ei ole füüsiliselt kurnavad (mängijad võivad muidugi rääkida teist juttu, nagu meiegi räägime turniiripokkerist), vaid neis mängudes on tähtis käe ja silma koordinatsioon. Mõlemaid mänge mängitakse pubis nagu pokkerit kasiinos ning kumbagi neist ei võeta olümpiamängude kavva. Enamik noolemängijaid on tegelikult paksud mehed, kes ei jaksa isegi bussi peale joosta, kuid siiski võivad nad kandideerida aasta sportlase tiitlile.

Motosport

Fakt on see, et ma võidaksin iga F1 pilooti võidusõidul (mitte väga kurvilisel rajal) kui mul oleks Ferrari ja neil ratastega asi, mida mina autoks pean. Olulist rolli motospordi tiimi edus mängivad pigem varustus ning piloodi sõiduoskused, kui piloodi füüsiline võimekus.

Kulturism

Kulturism on huvitav paradoks. Ühest küljest on kulturismiga tegelemine kõige ekstreemsem füüsiline pingutus – kulturistid söövad, magavad ja hingavad viimse detailini kontrollitult. Teisest küljest – nad lihtsalt seisavad seal. Kulturistid ei pea tegema võistluspäeval mitte midagi erilist, võistlus on kõik see, mis neid viis võistluspäeva vormini ning kõik muu on kohtunike otsustada. Füüsiline võib see ala ju olla, kuid võistlus- ja oskuselemendi olemasolu on küsitavad.

On veel palju spordialasid, mida võib spordi mõistele mittevastavaks pidada, kuid ma ei hakka neid siin loetlema, arvatavasti tegin oma seisukoha selgeks – füüsiline aspekt ei ole see, mis teeb spordist spordi.

VEEL LUGUSID

Mida Sa arvad?