Tuntud pokkerimängijad: "IDAMAINE EKSPRESS" (I osa)

Tuntud pokkerimängijad: "IDAMAINE EKSPRESS" (I osa) 0001

Esimene kuulus pokkerimängija, kelle olemasolust ma üldse kuulsin, oli Johnny Chan. Loomulikult pärast melodraama "Rounders" vaatamist. Filmis esitleti Chani kui maailma parimat pokkerimängijat. Ma olen hiljem sageli mõelnud, miks just Chan? Filmi valmistamise hetkel oli valitsevaks maailmameistriks pokkerimaailmas isegi hinnatum Stu Ungar, keda ei mainitud seal sõnagagi. Küllap peitub tõde selles, et teatavasti vajab iga (spordi-) ala enda populariseerimiseks iidoleid. Paadunud narkomaanist hasartmängur Ungar ei sobinud aga eeskujuks, pigem võis tema näitel hirmutada teisi gamblereid. Kuid Chan sobis iidoliks hästi. Seda täiesti põhjendatult – aastatel 1987 kuni 1989 sai ta pokkerilauas hakkama tembuga, mis pidi ka võhikule tõestama, et inimestevaheline pokker EI OLE õnnemäng.

Nimi Chan viitab Hiina päritolule. Tõepoolest – ilmavalgust nägi tulevane pokkeristaar 1957. aastal Lõuna-Hiinas, Guangzhou linnas. 1968. aastal immigreerus perekond parema elu leidmiseks USA-sse ning alustas Phoenixis restorianiäri (hiljem koliti Houstonisse). Chan kohanes Ameerika eluga kiiresti, õppis selgeks inglise keele ning tutvus bowlingu ja piljardi kõrvalt kaardimänguga. Alguses üritas ta leiutada süsteemi, millega oleks võimalik edukalt blackjackis raha teenida, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Seejärel tutvus ta pokkeriga, veetes aega illegaalsetel mänguõhtutel, mis sageli toimusid tema isale kuuluvas hiina toidu restoranis. Ta kohanes mänguga kiiresti, olles viimaks liigagi edukas ning nii tekkis tal raskusi vastaste leidmisega. Oma oskuste tõsiseks proovilepanekuks külastas Chan 16-aastaselt Las Vegase illegaalseid mängupõrguid, taskus perekonna restoranis raske tööga teenitud 500 dollarit. Noorukil oli omajagu õnne ning esimese õhtuga suurendas ta oma bankrolli $20000-ni. Järgmisel õhtul "õnn pöördus" ning Chan pidi Las Vegasest tühjade kätega lahkuma.

Selsamal 1973. aastal alustas Chan õpinguid kolledzhis, eesmärgiga lõpetada see restorani- ja hotellimajanduse erialal. Tema isa nägi pojas eelkõige perekondlike restoraniäri traditsioonide jätkajat, kuid paraku tahtis saatus teisti. Noormeest tõmbasid rohkem kaardimängud ning 21-aastaselt langes ta koolist välja.

Jõudes tagasi Las Vegasesse, oli Chanil taskus 120 dollarit, mis oli hetkel kogu tema varandus. Pokkerilauas kaotas ta selle vähem kui nädalaga ning oli sunnitud tööle minema (Chan taipas juba siis, et niivõrd väikese bankrolliga on raske imesid teha). Töötades Las Vegases mitmetel ametikohtadel, jätkas ta hasartmängude ja pokkeri mängimist. Oodatud edu ei saabunud, kuna Chan oli pigem hasartmängur kui tõsiseltvõetav pokkerimängija. Lisaks elas ta väga lodevat elu - suitsetas neli pakki sigarette päevas, kugistas rämpstoitu, oli äärmiselt ebasportlik ning vedeles iga päev tundide viisi mängupõrgutes. Mingil hetkel taipas Chan, et nii edasi minna ei saa. Esmalt tegi ta radikaalsed muutused oma eluviisides – lõpetas suitsetamise ning hakkas tervislikult toituma. Ta hakkas õigesti elama – ning samal ajal lõpuks ka õigesti mängima.

Mängimiseks oli vaja raha ning selle saamiseks pidi Chan pantima isegi oma valduses olevad juveelid. Ta alustas mängimist madalates 7-Card Stud`i laudades, kus panused olid vaid mõned dollarid. Sealt liikus ta kiiresti edasi limiitideni $15/$30 ning huvitus aina enam NL Holdem`ist ning turniiripokkerist. 1982. aastal kandis õpitu vilja ning Chan võitis esimese suurema turniiri. Samal aastal oli ta võidukas superturniiril America's Cup Championship (buyin $10.000!), kus elimineeris poole tunniga 16-st mängijast 13. Pärast seda anti talle hüüdnimi "Orient Express", kuna mees võitis hämmastavalt kiiresti ning väga palju. Kui Chan 1983. aastal sama turniiri taas kord võitis, oli esimene samm pokkerimängijate eliiti tehtud. 1983. aasta WSOP-l jõudis Chan poolfinaali Texas Holdem Heads-up mängus, kuid pidi seal siiski neljanda kohaga leppima. Ikkagi ei prognoositud talle just väga roosilist tulevikku – kuulus tõenäosusteoreetik Jackie Gaughan pakkus võimaluseks, et Chan kunagi suudab WSOP põhiturniiri võita, üks 80-ne vastu. See prognoositud tõenäosus oli kehvem, kui mõnel mängijal, kel ei õnnestunud oma eluajal isegi WSOP finaallauda jõuda.

1985. aastal võitis Chan WSOP raames peetud $1000 maksnud suure osalejatearvuga Texas Holdem turniiri. Ta sai käe peale oma esimese WSOP bracelet`i ning lisaks sellele korraliku rahalise kasumi – 171.000 dollarit. Kuid oma tähetunnini oli tal veel paar aastat aega.

Edu saabus 1987. aastal. Kui Chan jõudis WSOP põhiturniiril finaallauda, ootas teda ees aukartust äratav seltskond. Lauas domineeris chipleaderina tuntud pokkeriproff ja -kirjanik Bob Ciaffone, kelles nähti ka kõige reaalsemat võitjat. Kui lauda oli jäänud kolm mängijat, leidis aset otsustav jaotus, kus Ciaffonel oli {a-Diamonds}{4-Diamonds}ning Chanil {k-Hearts}{q-Hearts}. Hoolimata Ciaffone suurest panusest otsustas Chan callida ning lauas avati flop: {k-Clubs}{j-Hearts}{4-Clubs}. Ciaffone järjekordsele suurele panusele vastas Chan all-in vastukäiguga. Ciaffone mõtles pikalt, kuid callis. Chani tugevaim paar pidas vastu ning nii võitis ta esimese enam kui miljonist chipist koosnenud poti WSOP ajaloos. Väheste chippidega jätkama pidanud Ciaffone langes peatselt mängust kolmanda kohaga. Kuid võit polnud veel kindel, jagu tuli saada küllaltki tundmatust, Houstonist pärist Frank Hendersonist. Henderson pani visalt vastu, kuid ülekaal chippide osas oli Chani käes. Viimane jaotus oli sisuliselt confilip – Hendersonil neljade paar ja Chanil A9. River tõigi üheksa lauda ning Chan tuli esimest korda esimese Aasiast pärit mängijana pokkeri maailmameistriks. See oli alles algus!

VEEL LUGUSID

Seotud mängijad

Mida Sa arvad?