Lucky You: Las Vegase esilinastus

Lucky You: Las Vegase esilinastus 0001

Hollywood armastab teha filme uusimatest hullustest. Kui 1980ndate alguses oli breiktantsu tähelend, siis tulid filmid „Breakin`" (1984) ja "Breakin' 2: Electric Boogaloo" (1984). Kui 1990ndate keskel tõusis esiplaanile internet, siis tähistasid seda filmid nagu "Hackers" (1995) ja Sandra Bullock filmis "The Net" (1995). Alates 2003. aastast, kui pokker sai osaks tavakultuurist, on Hollywood meile pakkunud pokkerifilme nagu...., no ei ole midagi pakkunud.

Hollywood on viimastel aastatel pokkerit pisut puudutanud, näidates seda filmides "The 40-Year-Old Virgin" (2005) ja viimases James Bondi filmis, "Casino Royale" (2006). Kuid see ei tee neist pokkerifilme. „Lucky You", mis jõudis möödunud nädalavahetusel kinodesse üle USA, on esimene tõeline pokkerifilm pärast filmi „Rounders" (1998) – ja see teeb sellest esimese tõelise pokkerifilmi alates pokkeri paiskumisest televisiooni 2003. aastal.

„Lucky You" esilinastus Las Vegases Red Rock kasiinos eelmise neljapäeva õhtul. Nädala alguses oli New Yorki esilinastus näitlejatele ja popkultuuri meediale, kuid see õhtu oli pokkerimängijate jaoks, kellest paljudel oli ka roll filmis.

Punane vaip

See ei olnud klassikaline Hollywoodi esilinastus ja kino ees ei peatunud limusiinid keset fännihulka. Vaip oli vaid 15 jalga pikk ja see oli kasiino sees kinosissepääsu ees. Kuna seal ei olnud märkigi Robert Duvallist, Eric Banast või Drew Barrymore`ist (staarid filmist, kes osaleseid New Yorki esilinastusel), said fännid näha Doyle Brunson`it, Daniel Negreanu`t, Erick Lindgren`i, Chau Giang`i, Greg Raymer`i, Scotty Nguyen`i ja Mike Matusow`it.

Legendaarne turniirijuht Matt Savage oli ka üritusel, intervjueerides mängijaid punasel vaibal. Savage on tihedalt filmiga seotud – ta oli filmitegijatele konsultandiks ja ta mängis väljamõeldud versiooni iseendast kui WSOP turniirijuhist.

Vaatamata sellele, et tipp pokkerimängijad on juba mõned viimased aastad nautinud kuulsuse staatust, tunnevad paljud neist end fotograafide ees ikka ebamugavalt. Kuid nad siiski tegid oma osa filmi reklaamimisel kenasti ära, andes intervjuusid ja poseerides fotodel enne kinosaali sisenemist. Mike Matusow oli särav nagu alati ja esitas küsimuse, kuidas sai küll minna nii, et ta oli filmimas kokku 15 tundi ja tulemuseks näidatakse teda 8 sekundit. Matusow ja enamik teisi mängijaid filmis ei kehastanud filmis nii väga karakterit, vaid seda osa, mis andsid publikule võimaluse näha tuntud nägusid ja panna nad uskuma, et näidatakse Las Vegase tõelist pokkerimaailma.

Mõned hetked enne filmi algust luges Todd Brunson esilinastuse publikule ette teate produtsentidelt. See oli standardne tänukõne, mis tunnustas kõiki mängijaid ja pokkerimaailma inimesi, kes filmi valmimisele kaasa aitasid. Brunson hoidis tooni kergena, tuues mimeid kordi iseenda nime teksti sisse.

"Lucky You" – filmiülevaade

Kui ei räägita just dokumentaalist, siis pokkerifilmid ei ole tegelikult pokkerist – see on vaid keskkond, kus karakterid eksisteerivad. „Lucky You" kahjuks peab ütlema, et need karakterid ei ole eriti huvitavad. (Tujurikkujaid on tulemas allpool veelgi.)

Peategelane on Huck Cheever (osas Eric Bana), viltuvedanud eluga pokkerimängija, kes vajab 10, 000 dollarit sissemaksuraha 2003. aasta WSOP põhiturniiri tarvis. Miks 2003? Filmitegijad tahtsid kasutada tollal olnud „kohe plahvatab" tunnet pokkerimaailmas. Aseta film aastasse 2005 (mil tootmine algas) ja pokkerimaailm oleks olnud märkimisväärselt teistsugune.

Algusstseen on tugev – meile tutvustatakse Hucki, kui ta on oma digikaamerat pantimas ja hea hinna üle kauplemas. Kuid sellest hetkest läheb film allamäge. Huck kohtab juhuslikult Billiet (Drew Barrymore), naiivset wannabe lauljat Bakersfieldist, Kaliforniast ja nad leiavad ruttu ühise keele pärast seda, kui naine on saanud pokkerimängu erutava maitse suhu. Suhe läheb aga hapuks, kui Huck Billiele valetab, paludes naisel teha üks prop panus ja siis selle temalt varastab. Kuid nagu külaline „The Jerry Springer Shows," pöördub Billie seletamatutel põhjustel oma destruktiivse poiss-sõbra juurde tagasi.

Huck elab oma isa, kuulsa pokkerimängija L.C. Cheeveri (osas Robert Duvall), varjus. L.C. on legendaarne kahekordne pokkeri maailmameister ja ta püüdleb kolmanda meistritiitli poole, et end pokkeriajalukku sisse kirjutada. Ta arvab, et nüüd on käes tema viimane võimalus, sest „turniirid muutuvad liiga suureks. Õnn on muutunud liiga tähtsaks faktoriks." (Üks Huck`i sõpru võtab selle kokku nii: „Sina tuhande arvutifriigi vastu.") Paistab, et L.C. veedab oma aega põhiliselt oma poega Las Vegases jälitades, sest ükskõik, kuhu Huck ka ei lähe, ilmub ta isa juhuslikult välja.

Hucki motivatsioonid jäävad lõpuni häguseks. Ta veedab terve filmi püüdes kokku ajada 10,000 dollarit WSOP põhiürituse jaoks, kuid me ei saa kunagi teada miks. Kas tal on vaja auhinnaraha? Tahab ta tõestada, et on parim maailmas? Tahab ta lihtsalt oma isa varjust välja astuda? Sissemaksuraha on tema jaoks nii tähtis, et ta on valmis valetama, petma ja varastama, kuid kui tal lõpuks õnnestub see ühelt rahastajalt saada, siis ta kaotab selle oma isale minutitega. (Rahastajatele ei meeldi muidugi asjade selline käik ja Huck peab selle eest maksma.)

Kui WSOP põhiturniir algab, on Huckil koht seal olemas, kuid ta paistab sellest vaevu hoolivat. Turniir edeneb jõudsasti, kuid Hucki poker face ei lase meil mõista, kuidas ta end tunneb või miks. Üks filmi väheseid liigutavaid momente on, kui Huck vaatab, kuidas teised finaallaua mängijad võtavad oma sõpradelt ja perekonnalt õnnitlusi vastu ja temale ei ela peale südametu rahastaja keegi kaasa.

Filmi foon on imetlusväärne ja autentne. Bellagio pokkerituba ja Binion`i Horseshoe on loodud nii perfektselt, et vaataja eeldab, et seal ongi filmitud (enamik stseene aga ei ole) ning tippmängurite väljailmumine lisab usutavust veelgi. Siiski, filmis on mitmeid pokkerikäsi, mis panevad pokkeri realistid piinlikust tundma – eriti stseen finaallauast, kus Huck paneb võitva käe maha (selle tulemusena kõrvaldab ta end WSOP põhiturniirilt), pärast mida näitab ta isa teisena head kätt.

Vähestel mängijatel on täita rohkem kui episoodiline roll. Jennifer Harman kaotab Huckile satelliidil, nii et ta esineb teise nime all. David Oppenheim ja Johnny "World" Hennigan jõuavad mõlemad finaallauda, kuid teiste nimede all (ja Hennigan`i nimi on eriti naljakas). Kui Harman, Hennigan ja Oppenheim tegid oma näitlejadebüüdis head tööd, siis enamik teisi tuletasid meelde, miks pokkerimängijad ei ole näitlejad ja ilmusid kaamerate ette kuidagi kangete ja ebamugavust tundvatena. Isegi iseennast mängival Sam Farha`l oli raskusi edastada usutavalt lauseid, mis olid täiesti karakteris. Ta on „High Stakes Poker`is" palju usutavam.

Filmis on kindlasti mõned lõbusad kohad. Seal on üks Brian Zembicu tüüpi tegelane, kes teenib elatist tehes hulle prop panuseid ja jah, sel mehel on ka kunstrinnad. Ühes oma paljudest katsetest ajada kokku 10,000 dollarit, proovib Huck vedada kihla viisil, mis tuletab meelde stseeni Kevin Costneri filmist „Tin Cup". Või otsi näiteks Marco Traniellot algusstseenidest, kus ta humoorikalt kehastab mittemängijat, sest see oli filmitud enne, kui temast endast sai hinnatud pokkerimängija. Ja Farha sai kõvasti naerda, kui ta kaebas varajase väljalöömise eest 2003. aasta WSOP-lt „ühe netimängija poolt, kes pole elu sees live turniiri mänginud" – selge viide Chris Moneymakerile.

Rääkides Moneymakerist – teda filmis ei näe. Hoolimata sellest, et koos on hulk pärismängijaid, on tegemist ikkagi 2003. aasta WSOP fiktsiooni, mitte dokumentaaliga.

Film jõuab ekraanile kõrvuti „Ämblikmees III-ga". Vähemalt ei teki stressi esikohaheitluse pärast, „Lucky You" hoiab pöialt teise koha jaoks. Selleks ajaks, kui „Lucky You" sihtrühm väsib ämblikmehest, ongi juba käes aeg, mil film jõuab DVD-le. Ja siis soovitan mina sul uudishimust seda filmi vaadata.

VEEL LUGUSID

Mida Sa arvad?