Kas puhkus on alati puhkus?

Kas puhkus on alati puhkus? 0001

Võib juhtuda, et ka kõige paadunumal pokkeriprofil jõuab kätte moment, kus ainuke mõte on, et mis nüüd, mida edasi ... olgu see mõte siis hea või halva perioodi lõpus. Selliste asjade vastu aitab kindlasti vaheldus, võtta aeg maha ja teha midagi muud. Ilmakuulsate pokkeriproffide tegemistest on teada, et paljud neist on tasemel golfimängijad, on korvpallientusiaste ja võibolla uuendavad endised kiropraktikud, juveliirid ja mustkunstnikud vabal ajal ka eelmise elukutsega tutvust.

Sellest nimekirjast puudub aga harrastus, mida reeglina ei seostata pokkeriga, küll võib tegemist tulla sääskede (parvede kaupa), halva ilma (üsna kindel reegel) ja vihaste maaomanike ning nende koerte ja (halva õnne korral) jahirelvastusega – ehk siis tegu on kalapüügiga. Ärge laske end siiski sääskedel, vihmal ja vihisevatel soolalaengutel eksiteele viia, kalapüük ja pokkerimäng on vägagi seotud, nii seotud, et ei soovitaks ühelgi lõõgastust otsival pokkerimängijal isegi mitte kalapüügile mõelda. Järgnevalt võtangi ette selgitustöö, miks selline näiliselt süütu ajaveetmisviis nagu kalapüük pokkerimängijal teps mitte puhata ei aita.

Kõik hakkab viltu vedama juba esimesest kalapüügimõttest, sest iga endast lugupidav pokkerimängija on ju lugenud riiulitäie pokkeriraamatuid ning eeldab, et ka enne kalaleminekut on iseenesestmõistetav tutvuda erialase kirjandusega. Siin aga on pilt täpipealt sama mis pokkeriraamatutes: esmakordsel lugejal võtab ühtmoodi silme eest kirjuks nii "Rope a Dope" kui ka "Pater Noster rakenduse" laadsete väljendite kokku veerimine. Lisame siia pokkeri poole pealt rikkaliku valiku lühendeid stiilis PFR, VP$IP, AF ning teisalt musttuhat erinevat landiliiki (huvitavamad nimed oleks vast vabinalant ja võdik või ka lihtsalt kummilutu) ja ongi käes esimene ühisjoon pokkeri ning kalapüügi vahel – püsivust on vaja. Kes kohe alguses käega lööb ja asjade endale selgeks tegemisest loobub, ei hakka fishe püüdma ei pokkerilauas ega ka veteväljal. Siin komistasime kohe ka teise ühisjoone peale – eesmärk võimalikult palju kalu kinni püüda. Pokkeri puhul küll jutumärkides...

Oletame siiski, et üks õnnetu ja naiivne pokkerimängija ei saanud kirjanduslikest vihjetest aru, näris end raamatutest läbi (mis muide on vahel samapalju üksteisele vastukäivad kui pokkeriraamatud) ja otsustab ikkagi kalapüügiga tegelema hakata. Mida tal siis võiks peale kirjandusega tutvumist vaja olla? Õige – bankrolli ehk siis varustust. Enda ressursside eest peab hoolt kandma nii pokkerimängus kui kalapüügil, ehk nagu ei vii pokkerimängija viimaseid veeringuid kunagi korraga lauda, ei lähe ka kalamees ühe landi või ainsa õngerakendusega vee äärde, sest bad beat on kerge tulema ning veealused kännud haaravad viimasest konksust kohe erilise innukusega kinni. Ei ole õige lähenemine ka tight mäng ehk siis püük ohutumast kohast või selgemast/ madalamast veest, sest suuremad kalakesed peidavad end ikka sügavamates kohtades, suurte juurikate ja kivide vahel ning et ilus saak saada, peab olema valmis ka mõne meetri õngenööriga ja sellega, mis selle otsas, hüvasti jätma… Niisiis, bankroll management – ei saa sellest üle ega ümber ei kaardilauas ega jõe kaldal!

Paraku tundub, et meie sinisilmne pokkerimängija oli ka parajalt põikpäine, sest ta ikkagi otsustas vajaliku kraami kokku otsida ja jõudis kalavetele, kus ta seisab silmitsi järjekordse tuttava probleemiga – table selection, sest nii nagu on vahe, millises lauas millises positsioonis mängida, võib õnge likku visata ju ka esimeses jõekäärus, aga kogenumad otsivad kotist GPS-seadme, millesse nad on kas ise laadinud või sõpradelt küsinud parimad saagikohad.

Suurema bankrolliga püüdjatel on peale GPSi olemas ka kajalood, mis veelgi paremini potentsiaalset kalakohta leida aitab. Võimalik, et meie kangelane ei ole GPSi või kajaloodiga sina peal, kuid mis tal on kindlasti olemas ning mida ta kasutab sama vilunult kui kalamees GPSi, on terve arsenal trackereid, officeid ning (seda arvu teab ta mingil põhjusel lausa peast) üks miljon kolmsada seitsekümmend tuhat viissada üheksakümmend üks salvestatud jaotust ja kakskümmend kaheksa nime, kellelt pokkerilauas head saaki võib oodata. Selline analoogiate hulk võtab juba mõtlema, või mis?

Pokkerilaua tagant järvele põgenemine ei paista enam põrmugi hea ideena… Seda enam on meie pokkerimängija pärast põhjust muretseda, sest kõigest hoolimata on ta vee ääres ja meelitab kalu konksu otsa ehk siis mäng juba käib.

Püügist rääkides ühendavad pokkerit ja kalapüüki nii panused kui ka taktika, sest nii nagu on vahe selles, kas värske pokkerimängija veeretab lauas sente või vana proff tõstab rahapakke, on erinev ka see, kui minna kevadel suvalise sarapuukaikaga siirdesärge püüdma või mõne mehe auto hinnaga eksootilistest materjalidest 12-meetrise ridvakomplekti ja kõige muu juurdekuuluvaga tõsiseid purikaid jahtima. Nii et jah, panused on seinast seina nii pokkeris kui kalapüügis ning oi-oi kui sarnane on ka taktika – eesmärk on ju täpipealt sama!

Istubki siis selle võrdlusloo kangelane püügikohas ja oletame, et leotab vihmaussi – seda võib julgelt nimetada selliseks algajate võrdlemisi tight taktikaks, sest mida muud siis ikka konksu otsa panna, kui mitte ussi (kuidas siis ikka pokkerit mängida, kui mitte istuda ja oodata häid kaarte). Siis leiab ta aga, et istumine on selline vaikne (head jaotused on harvad), vahel nagu toimuks miskit seal konksu kandis, aga ei midagi aktiivset (kaart ei jookse, noh!). Vahetabki meie kalamees siis vihmaussi sõnnikuussi vastu, mis tihtipeale rohkem kala toob, aga samas on uss õrnem ning kalal seda palju kergem konksu otsast ära varastada (avab enda mängu, mängib veidi agressiivsemalt, kasutades iga pisimatki võimalust pott endale võita, aga samas võib bluffimishoos ka "monsteri" otsa komistada…). Vahel jälle ei ole vaja üldse pead vaevata – kaarti jookseb nagu kulda (kala võtab ka "paljast konksu").

Tulemus ehk siis saak. Kui pealtnägijaid pole, ta oli kas üksi kalal või polnud rahalauas/turniiril ühtki tuttavat, saab lõppresultaati alati mõne kandi pealt veidi ilustada – mõne dollari rohkem võita ja paar kala mõtetes lisaks kinni püüda, seda aga siis, kui see, kelle ees hoobelda, asja kontrollida ei saa. Pokkeris on asi mõnevõrra keerulisem, sest enamasti jääb turniirist märk maha, aga ka kalalt tulles turul saagikotti täiendades ei saa olla kindel, et sa hiljem end kiideldes samuti turul viibinud sõbra ees lolliks ei tee… Selle vastu aitab hämamine – kui võitsid $360, siis võib alati öelda, et summa oli umbes $400 ja 15 kala on ju vabalt "paarkümmend tükki"! Kuid kui pokkerisessioon/kalalkäik kohe üldse ei õnnestunud, võib kõik bad beatide kaela ajada – küll "lendasin setiga kõrgema seti otsa, küll crackiti ässad" või siis "on jah need kalad sellised nirud ja vähe on neid ka, aga oleks sa näinud seda elukat, mis mul just kalda juures otsast ära läks…".

Ühesõnaga, austatud pokkerimängijad, kui mõtetes on Pokkeripuhkus (jah, puhkus suure tähega), kus kõik selle mänguga seonduv korraks mõtteist lasta, siis ega kalalkäik see õige lahendus ei ole. Head (")kalaõnne(") kõigile!

VEEL LUGUSID

Mida Sa arvad?