Annad kuradile sõrme....(teine osa)

Annad kuradile sõrme....(teine osa) 0001

Siis tuli ligi pooleaastane mängupaus ja tundus, et gämblemine sellega ka lõpeb. Otsisin vanade tutvuste kaudu mingit uut tööd. Kuid isegi ministrite tasemel oli probleeme. Peaaegu olin saamas ühe praeguse noore tuntud rallisõitja isa kontori juhiks kuni too kuulis minu senisest teenistuskäigust ning vana sulina hakkas ta kahtlustama, et ega üks gämbler ei saa usaldusväärne ikka olla. Katki see jäigi. Viimases hädas küsisin tuttava sommi käest, ega tal pole mingit ideed. Ja siis ta rääkiski mulle pokkerist ning ühest oma tuttavast, kes juba aastakese Austrias resideerunud ja koralikult sellega teeninud (miljon ATS oli tollal aastas vägagi korralik teenistus). Treeenisin siis paar nädalat tolle aja suurimas netipokkeritoas (Paradisepoker muide) play moneyga ning kui olin selle 10-kordistanud, leidsin, et olen valmis. Üllatava faktina toon esile, et ainus mäng mida siis harjutasin, oli limit 7-card stud! Lendasin Viini ja selgus, et 7-card stud oli paraku vähepopulaarne ja nii tuli ette võtta ka limit holdem. Esimene reis oli täielik õnnestumine. Peamisteks "klientideks" osutusid aasia päritoluga tütarlapsed, kes tulid raske päeva(öö)töö järel veidi meelt lahutama, samuti türklased, kes kuidagi ei leppinud sellega, et keegi neid äkki välja blufib. Arvan, et nii ma ei bluffinudki esimese kahe nädala joksul kordagi! Ühel kenal päeval tuli mu juurde inglise keelt kõnelev noor meesterahvas ja küsis kas ma olen tõepoolest Eestist. Ütles seepeale enese Leedust olevat ning et Baltikumi inimesed peavad kokku hoidma. Hetk hiljem pakkus ta mul osaleda kohalikul igaõhtusel turniiril, mille osavõtutasu ta samuti ise kinni maksis. Mingit juttu ei olnud isegi potentsiaalse võidusumma jagunemisest. Lisaks oli turniir loomulikult NL formaadis, mida ma elu sees polnud proovinud. Aga kuna kord selline tee elus sai valitud, ei hakanud ma pirtsutama vaid registreerisin end ära. Nagu ikka algajail selle õnnega on, lõpetasin turniiri teisena ja võitsin oma uue tuttava usalduse. Õige, tema nimi oli ootelehel TonyG. Mitmeid kuid hiljem mängisin tema smugeldamisel esimest korda elus ka netis cashi- houseplayerina sellisel saidikesel nagu Totalpoker. Kuigi tundus, et pokker on mäng, kus kasiinod mängijatest kümne küünega kinni hoiavad, purunes seegi müüt. Innsbrucki ühes kasiinos keelati mul koos paarimehe Jarmoga pokkerit mängida kokkumängu süüdistusel. Tegelikult oli Jarmo sealt aasta jooksul kohalikelt korralikult matti võtnud ja kui nüüd veel teinegi proff välja ilmus, keeldusid nood meiega koos mängimast ja omanikul ei jäänud muud üle kui minna seaduserikkumise libedale teele. Ka aastatuhandevahetus sai vastu võetud Innsbruckis. Mängisin sel ajal peamiselt PLO-d ja väga konservatiivses stiilis. Paraku see ei olnud parim viis rahateenimiseks ning reisikulud sõid ära enamuse võitudest. Kodus oli selleks ajaks poeg saanud aastaseks ja kuna elukaaslane reiside ajal üksi kodus oli, ei saanud ka tema tööl käia. Pidevast stressist tulenevalt sattusin kord isegi maohaavadega haiglasse. See oli välismaalastele täiesti tasuta(!) ja juhatas mu sinna üks Serbia kriminaal, kellega samas hubases võõrastemajas koos Jarmoga elasime. Paraku oli see ka ainuke positiivne pool sellelt serblaselt. Ainult tänu oma suurele kasvule pääses Jarmo kord tema noarünnakust kahjustusteta. Õnneks oli serbo ka mitu kuud ungarlasest võõrastemajapidajale võlgu ning tõsteti sealt välja. Kahjuks puudus omanikul aga tööluba ning järgmisel reisil Viini seda soodsat ööbimiskohta enam polnud See viimane reis oli erilise tähtsusega minu biograafias. Nagu mainitud olin peres ainuke teenistuja ning pangaarvel "vaid" nii kolme kuu keskmine palk. Ilma kindla sissetuleku ja tööta ei ole just meeldiv situatsioon. Niisiis sel reisil elasin Tony juures (kes muideks tol ajal ei olnud palju paremas majanduslikus situatsioonis kui ma ise!) ning ta tutvustas mind hr. Jeffrey Lisandrole. Temalt sain poole tunni jooksul rohkem kasulikke nõuandeid kui kõik raamatud kokku. Reis ei alanud just paljulubavalt. Pendeldasin nulli ja väikese miinuse vahel kuni ootamatult Tony sõitis ära ja siirdusin odavaimasse hotelli mille leidsin (39 EUR-i öö) ning jäin täielikult Jeffist sõltuvaks. Äraarvamatu tüüp nagu ta on (nooruses tarvitanud mõnuaineid, ning korra autoga punase tule alt koos kaaslastega täie kiirusega üle ristmiku sõitnud, peale mida tal õnnestus veel elukombeid muuta), teatas ka tema mõni päev hiljem, et sõidab ära. Uups, kojusõidupilet oli nädala pärast, taskus oli 200 EUR-i. Telefoni polnud, netist ise raha kätte ei saanud. Kõmpisin nagu kodutu Viinis ja lootsin mingile imele. Astusin paar päeva enne äralendu ajaviiteks sisse Pokerworld`i pokkeriruumi ja saatuse tahtel nägin seal Jarmot. Rääkisin talle oma loo ja ta ütles, et võtab mu kaasa Barcelonasse. Seal pidavat olema paremad mängud.

Oma raha eest mängides olnuksin ammu pankrotis. Nüüd helistasin koju naisele, et valikut pole ja kojunaasmine lükkub määramatule ajale. Kokku tegin Austrias-Hispaanias elu pikima reisi - 3 kuud. Seda meenutadagi on vastik. Koju jõudes ei tahtnud laps mind esialgu ära tunda ja see ei ole meeldiv tunne. Õnneks olin enne seda pool aastat olnud ainult tema päralt ja peagi olime jälle omad joped. Barcelonas mängisin vaheldumisi limit holdemi ja BJ-d. Seal BJ laua taga juhtus ka üks hämmastav kohtumine. Ühel päeval astus mu juurde kõhnapoolne meesterahvas ja küsis kas minu nimi on Marek Kolk.

VEEL LUGUSID

Seotud mängijad

Mida Sa arvad?