Annad kuradile sõrme....(esimene osa)

Annad kuradile sõrme....(esimene osa) 0001

Alguses oli maa ja taevas. Seejärel sain kolmeseks. Tol ajal oli vanematel inimestel sageli tavaks koduses seltskonnas kaarte taguda ning loomulikult pakkus kõik uus ja huvitav ka lapsukesele avastamisrõõmu. Nii juhtuski, et kord lasteaeda minnes avastas ema mu sukapükste esiosas midagi kahtlaselt etteulatuvat. Varane puberteet ei olnud siiski veel alanud ja eriliseks ehmatuseks põhjust polnud. Nimelt osutus selleks punnitavaks nähtuseks pakk kaarte. Siit enam tagasiteed polnud. Aasta hiljem tegelesin kodustel kaardiõhtutel juba saaskopi punktide kokkuarvutamisega ehkki mängureeglid jäid esialgu veel arusamatuks. Suviti oli mul õnn veeta iga aasta mitu kuud maal sugulaste juures kus ainus tegvus, milles end vanemate lastega võrdsena tundsin, oli õhtuti lakas taskulambivalgel saskut või marjaaži tagudes. Loomulikult oli mul kodus lugematul hulgal kaardipakke (pakun julgelt oma 30) ning nendest ehitatud kaardimajad võisid vabalt sisustada kogu koolipäevale järgnenud vaba aja. Et mitte petlikult haiglaslikku muljet jätta, mainin et tegelesin siiski ka spordiga ning õppimisega probleeme polnud

Uue hoo sai kaardimänguvaimustus sisse keskkoolis kui üks minu treeningukaslane kutsus mu bridgekursustele. See tunnike teooriat juhatas mind loomuliku jätkuna Kuressaare bridgeklubisse, mispeale sain emalt noomida: " No mis sa käid õhtul hilja vanade inimestega kaarte mängimas!" Oleks ta vaid aimanud kui kurtidele kõrvadele see lause kõlas. Oskasin kooliajal nii 30-40 eri kaardimängu, millest atško, seka ja veel mõned olid ka väikeste panuste peale toimunud. Nüüd aga ilmus lagedale kaardimängude kuningas ja kõik teised tundusid selle kõrval täiesti mõttetutena. Jutt käib niisiis bridge´st. Kui Saaremaal toimus klubi kord nädalas ja ma ei jõudnud seda päeva ära oodata, siis Tallinna ülikooli minnes võis ette tulla nädalaid kus bridgegraafik nägi välja selline: esmaspäeval klubiüritus "Tulika" restoranis; teisipäeval TPI bridgeklubi; kolmapäeval "Eesti Energia" kuraditosina turniir; neljapäeval algajate turniir Trollipargis; reede õhtul kellegi juures kodus varahommikuni roberit ning sealt otse mõnele n.ö. "külaturniirile" , mis tol ajal võisid vabalt olla kahepäevased (paari- ja võistkondlik turniir). Esmaspäeval jälle "Tulikas", teisipäeval TPI... ja uskuge või mitte - siiamani pole veel surmani ära tüüdanud. Tõsi küll ajanappus ja ala harrastajate hulga katastroofilise vähenemise tõttu saab nüüd ehk vaid kord nädalas klubiüritustel osaletud. Ja nagu iga asjaga, teeb harjutamine meistersportlaseks. Just selline järk on mul bridges paberite järgi ning paar korda on ka Eesti meistritiitel laekunud. Samuti paar aastat on olnud au esindada meie suurt kodumaad lausa koondise tasemel.

Nagu enamikel üliõpilastel (eriti Peda kehakultuuritudengitel) oli aega piisavalt ja raha napilt ning otsustasin asuda poole kohaga tööle. Sobiv koht leiduski Tallinna Pimedate Ühingu Õppe- tootmiskombinaadis. Eelnevalt olin Saaremaal tutvunud Eesti ühe läbi aegade parima pimemaletaja Leino Lember`iga ja temaga ka NSVL avarustes saatjana turniiridel kaasas käinud. Leino mind tööle soovitaski. Pool aastat saingi olla treener- esindaja rollis (võrkpall, male, kergejõustik), kui kellegi tuttav oli rohkem tuttav kui mina ja lahkusin "omal soovil" ,et tööraamatut mitte ära rikkuda. No kaua sa ikka pimedatele võrkpalli õpetad.

Rääkisin sellest töötuksjäämisest ühe endise klassikaaslasega keskkooli päevilt ja tal oli kohe lahendus käepärast. Nimelt oli vallutamas Eestimaad uus kodanlik pahe - mängurlus. Tol ajal võis toimivaid mängupõrguid üles lugeda ühe käe näppudel ja need koosnesid enamasti vaid ühest Black-Jack`i lauast. Tuntuim oli kahtlemata "Viru" hotelli oma. Klassivend soovitas mul osaleda dealerite konkursil praeguses "Videomat" kasiinoketis, kus ta juristina leiba teenis ning milline koostöös rootslastega soovis samuti uue eeldatava kullaaugu kallale asuda. Konkurss oli küll juba toimunud kuid jälle aitas tutvus. Sooritasin tagantjärele testi, kus minuti jooksul tuli sooritada mõnikümmend lihtsat peastarvutamistehet. Sooritasin selle eelosalejatest parema ajaga ning firma esindaja soovis õnne ja küsis kas tahaksin järgmine päev tööle hakata? Uhh-uhh olid alles ajad. Ma ju ei teadnud mängureegleidki! Palusin siis kaks nädalat jälgimis- ja õpiaega ning minust sai oma ala virtuoos. Laudu asus üle Tallinna: Lasnamäel, Vanalinnas, Pirital. Nautisin esimene aasta seda tööd täiega. No mis viga millegagi tegeleda, kui pea alati võidad! Mängijate tase oli siis ju masendav. Mõned olid nii halvad, et suutsid tõenäosuse niivõrd enda vastu pöörata, et käibele tuli ütlus: "See vana võiks küll parem ruletti mängima minna." Teadupärast suudab iga vähegi peas oidu omav inime lihtsalt välja arvutada mitu % ta ruletis oma panusest kaotab. BJ-s traditsiooniliste reeglitega oleks see number -0,6% ja seda ikka annab ruleti -2,7-st hullemaks muuta. Ei julge mõeldagi kust tulevad need tuhanded ja tuhanded, kes lotomängule truuks on jäänud. Aastatega tekkis rutiin ja vaatamata mitmetele tööandjate vahetumisele tekkis vajadus uuteks väljakutseteks. Põnevamad kohad kus olen kaarte jaganud olid Kuresaare kultuurimajas, Tallinnas Kadaka turul ning kõige elamusterohkemaks osutunud "Kännu Kuke" restoran kus nägin elus esimest korda "lähedalt" narkomaani, noaga inimese torkamist, jagaja ähvardamist püstoliga ja Mati Nuudet.

Ühel päeval, olles jagajana tööl Play- in nimelises kasiinos, juhtusin peale manageride arutelule, kus teemaks paari soomlase ülikõrge võiduprotsent BJ-s. Otsus kõlas, et tuleb neile anda mängukeeld! Tohoh, mõtlesin, kuidas selline asi võimalik on. Saatuse tahtel kohtasin mõni päev hiljem kino "Eha" kasiinoruumis (tuleb tunnistada, et noore ja kõiketeadvana üritasin isegi aeg-ajalt kasiinot BJ-s üle kavaldada - siis küll veel paraku väärteooriate järgi) üht neistsamadest soomlastest ja pikemalt mõtlemata palusin talt audientsi. Minu õnneks oli tegemist väga lahke keskealise mehega, kes ei pidanudki vajalikuks oma teadmisi vaka all hoida. Tema käest sain siis esimesed juhtnöörid ja teoreetilised algteadmised BJ kohta. Käisime paar korda Olympicus ja mujalgi ning ta tõdes, et ma võin sel ajal läbi lüüa küll. Seepeale me pikemat aega ei kohtunud ning edasi asusin gämblema juba omal käel. Algkapital oli umbes 10000 EEK-i, mille suutsin 50-kordistada umbes poole aastaga. Edu võti seisnes peamiselt kasiinopidajate vähestes teadmistes mängudest, mida nad inimestele pakkusid. Tänu sellele oli minu edu kasiinode ees ca 3%, mis on kordades enam kui tavalisel kaardilugejal (0,5%). Paraku ei rõhutanud minu soome sõber piisavalt nö. bankroll management`i tähtsust. Ning peale seda kui olin soetanud endale kogunenud võitudest korteri, auto ja muud meelehead, otsustasid kasiinod asuda ringkaitsele. Olympic, Monte Carlo ja mõned väiksemad tegijad keelasid mul BJ mängimise nende asutustes. Sama juhtus ka Tartu jõe äärses punkris. Kahjuks peale seda, kui olin saanud seal väga suure kaotuse osaliseks. Mitmed kohad läksid pankrotti, lõpuni aru saamata milles oli küsimus (Mündi, Dekoltee ja kõigi nimesigi ei mäletagi enam) ning ülejäänud hakkasid lõikama mängust välja 5 pakki kuuest. Isegi sellistes tingimustes suutsin väikest kasumit näidata (Flamingo, Viking) kuni sealtki hundipassi sain.

Vahepeal oli mind vallandatud Play-In`ist seoses teiste kasiinode kaebustega, et nende diiler käib lepinguvastaselt hasartmänge mängimas, mille üle mu meel eriti kurvemaks ei muutunud. Olin nüüd 100% sõltuv mängurlustuludest. Kuna mängukohti Eestis sisuliselt enam ei leidunud ja oma rahakott ei kannatanud pikemaid reise ette võtta, tuli taas pöörduda soomlaste poole. Paraku kujunes BJ karjäär ka koos nendega suht lühikeseks. Paar reisi Venemaale olid küll edukad kuid sellega asi ka piirdus kuna meid sisuliselt kuhugi enam sisse ei lastud. Põhjus oli iseenesest lihtne- paremates kasiinodes saavutasime kohati lligi 50% edu nende üle!! S.t. ka juhul, kui järgmise kaardi ära näeks ei saaks seis BJ-s enam paremaks minna. Sellise eelise annab teadmine, et järgmine kaart mis pakist tuleb on äss ja loomulikult tegime sel juhul maksimumpanuse esimesse vabasse boksi. Ka raha üle piiri toimetamine Venemaalt oli nagu kassi-hiire mäng. Seadused ei lubanud sealt välja viia suuremat hulka kui oli kaasas sinna minnes. Ja riiki sisenedes võis olla ilma lisasekeldusteta kaasas $10000. Niisiis täitsidki kaks inimest tollipaberid kumbki $10000 väärtuses ning kummalgi oli täpipealt samasugune reisikott. Tollis seisti vahetult teineteise järel aga sularaha asus tagapool asetsevas kotis. Juhul, kui esimest meest ei kontrollitud s.t. ta ei pidanud paberil oleva summa väärtuses sularaha ette näitama, haaras ta kaasa oma koti ja ametlikult oli meil nüüd kaasas 20000$ ning selle summas sai tagasitulles rahumeeles ka ette näidata. Juhtusid ametnikud aga esimeselt mehelt sula küsima, ütles too et raha on kaaslase kotis, mis vastas ju tõele. Paraku seejärel meil kaasasolevat summat kahekordistada ei õnnestunud ja tagasitulles tuli minna riskile ehk võidusumma pidi keegi enda juurde ära peitma. Õnneks tuli seda varianti kasutada vaid korra.

Viimane päästerõngas Euroopas jäi alles Portugali näol. Seal ei saanud kasiinod seaduste tõttu kellelegi mängimiseks takistusi teha ja nii saigi järgnevaks pooleks aastaks minu "koduks" tollal Euroopa suurim kasiino Estoril. Kuna mängisin võõra raha eest olin nö. % palgal ja sellega just kaugele ei kõnni. Nii ei suutnud ma selle poole aastaga (koha peal olime kahe nädala kaupa kord kuus) märkimisväärselt oma kassat kasvatada kuna lennupiletid ja hotellidki nõudsid oma osa kasumist. Ning siis sulgus seegi uks, sest algas segamismasinate võidukäik.

VEEL LUGUSID

Seotud mängijad

Mida Sa arvad?