Toimetaja veerg: lubage 18-aastased pokkerit mängima!

Hannes Namsing

Euroopa Liidus on hetkel vaid neli riiki, kus kasiinosse pääsemiseks peab olema vähemalt 21-aastane. Eesti on jätkuvalt üks neist neljast ning 18-aastastel pole võimalik isegi legaalselt netis mängida. Miks ometi?

Praegu kehtiv vanusepiirang võib avalikkusele ning riigiisadele tunduda mugava lahendusena, millega hoitakse "tatid" kasiinodest eemal, kuid kui palju sellest reaalselt kasu on, jääb üsnagi arusaamatuks.

Mainin kohe, et tegelikult mind niiväga ei huvitakski kas 18-20 aastased saavad just nimelt kasiinodes käia, sest klassikalised kasiinomängud bar-bar-bar'id ja veerevad kuulikesed on hoopis teine asi. Kuid me peame endale siiski tahes tahtmata aru andma, et hetkel kvalifitseerub pokker hasartmänguna, mida reguleerib hasartmänguseadus ning nii või naa jäävad kasiinod vähemalt lähiajal kõige tõsiseltvõetavamateks kohtadeks pokkeriturniiride korraldamisel, sest nad suudavad pakkuda kvaliteetset teenust ning mängijatel puudub vajadus tasuda turniirivõitudelt tulumaksu, mis on hasartmängumaksust kordades suurem. Et mängijatel asjast kasu oleks, on nagunii selge, kuid mida võidaks vanusepiirangu alandamisega riik?

Esiteks saaks Eestis toimuvatel suurturniiridel osaleda 18-20 aastased mängumehed, keda võiks siia sõita kümneid kui mitte sadu ning oluline kopikas kukuks nii Eesti ettevõtete kui riigi kukrusse nende poolt tarbitud teenuste arvelt. Maailma tähtsamate turniiride hulka kuuluva EPT toimumine Tallinnas ei ole mitte riigi, vaid Eesti promootorite ja pokkeriinimeste töövõit, sest õiguslikult oleks EPT toimumine näiteks Riias palju paremini õigustatud.

Teiseks saaksid kõik Eesti 18-20 aastased mängijad võimaluse legaalselt internetis pokkerit mängida. Uskuge mind - neid võib olla umbes kolmandik mängijate koguarvust ehk julgelt üle kümne tuhande. Alles võeti meil ju vastu tore seadus, mis keelustab vähemalt näiliselt mängimise Eestis mittelitsenseeritud pokkeritubades, kuid mida see tähendab 18-20 aastaste pokkerimängijate jaoks, kelle hulgas on nii elukutselisi kui tõelisi harrastajaid, kes genereerivad igakuiselt reiki sadades tuhandetes kroonides? Ilmselgelt ei lõpeta nad pokkerimängu, vaid leiavad moodused piirangutest kõrvale hiilida ning taovad edasi nendes tubades, kellel luba ei ole ning mille pealt Eesti riik sentigi ei teeni. See on juba väga tõsine märguanne kõigile, kuna oletatavasti peavad juba juuni lõpus 18-20 aastased mängijad Eesti turu seniste valitsejate ning siin litsentsi omavate (või peatselt saavate) Triobeti ja PokerStars'i pokkerisaitidega hüvasti jätma. Just nimelt pokkerisaitidega, kuna 10000-kroonist panust selle peale, et Põhja-Korea tuleb jalgpalli maailmameistriks, ei keela neil keegi teha.

Kolmanda punktina tõstis Hasartmängukorraldajate liidu tegevdirektor Tõnis Rüütel esile kasinoettevõtete puhtpraktilise soovi: kohelda Eesti hasartmängukorraldajaid võrdselt teiste Euroopa Liidu riikide omadega. See on kindlasti üks asi, milles ma temaga täiesti nõus olen.

Ma ei vaidle üldjoontes vastu sellele, et kõik 18-20 aastased mängijad ei pruugi olla piisavalt "küpsed" pokkeri mängimiseks ning kasiinodes viibimiseks. Kuid üldistusi ei sooviks samuti teha. Diademade ja tattidest luuserite kõrval, kes sooviksid esimesel võimalusel "realiseerida" kõik oma ema ja isa viimased riidekapi põhjas olevad säästukroonid ning need kõhklematult kirsside ja ploomide peale panustada, leidub ka palju tõsiseltvõetavaid noori mängumehi, kellest paljud on mängutuludega suutnud rahastada oma õpinguid ülikoolis või alustanud iseseisvat elu, mida nad muidu teinud ei oleks. Ning küllaga on "ebaküpseid" inimesi ka vanemate inimeste hulgas. Kui vana ja haritud oli Avo Viiol, kui ta Kulka miljonid (väidetavalt) maha mängis? Kui palju oleme kuulnud keskealistest või vanematest prouadest, kes on varastanud tühjaks firmade kassasid oma gämblemiskire rahuldamiseks? Kahjuks leidub hädapätakaid igast vanusest inimeste hulgas.

Hoolimata mängukeelust saavad 18-aastased eestlased tarbida piiramatult SMS-laene, siduda oma lähemad 40 aastat küprokist kuudiga kolhoosipõllul, sõdida Afganistanis, juua end ööklubis meditsiinilises mõistes koomasse ning käia valimas neidsamu poliitikuid, kes on neil pokkerimängu ära keelanud. Rääkimata siis piiramatust õigusest lotopileteid osta, milleks ei pea olema isegi mitte 18-aastane. Juba selles valguses tekib küsimus, et kas pokkerimäng vajab tõesti eristaatust? Riigi väitel saab otsuse teha pärast järjekordset "sõltuvusuuringut", kuid tegelikult me ju teame varasemate tulemusi. Lõviosa sõltlasi on lotomängijad ning seejuures pole lotole mingeid piiranguid; lausa vastupidi - summidest ja bingodest pasundavad ohjeldamatult kõik meediakanalid. Kaughasartmängude e. peamiselt pokkerisõltlasi on kaduvväike hulk, kuid just sellele sfäärile on rakendunud siiani kõige karmimad piirangud.
---
Mul ei ole kodus juba teist päeva järjest internetti ning hetkel, kell 11 hommikul, istun Olympic Casino's Park hotellis. Ma ei näe aparaatide taga ühtegi alla 30-aastast noorukit. Vastupidiselt - neid on ohjeldamatu venekeelse sõimu saatel "töötlemas" hoopis kaks üsnagi soliidses eas härrasmeest. Pokkeriturniiridel seevastu on enamus mängijatest alla 30, rääkimata internetipokkerist.

Turniiripokker - noorte inimeste mäng, kes näevad et sellega annab ka võita. Sport.

Aparaadipokker - internetti võõristavate taksojuhtide ja pensionäride mäng. Õnne- ja hasartmäng.

Kas nii? Ja juhul kui, siis keda peaks riik õigupoolest kaitsma?
---
Mina usun, et Eesti riik teeks targa otsuse, kui lubaks 18-aastased vähemalt pokkerit mängima. Lugedes avalikku arutelu Delfi kommentaariumis, on selge, et avalik arvamus on kindlasti vanusepiirangu alandamise vastu. Samas - millal on see niiväga poliitikuid kottinud, eriti kui mujal Euroopas on teisiti ning võimalik oleks riigi rahakotti suurendada?

VEEL LUGUSID

Mida Sa arvad?