Toimetaja veerg: Kas otsese rakeback'i päevad on loetud?

Maheaatom

Internetipokkeris, mis on mastaapne ning globaalselt kasvav äri, toimub pidevalt muutusi ning ilmselgelt ei ole nende tegelikuks eesmärgiks niivõrd mängijate, kui just teenusepakkujate endi heaolu suurendamine. Pokkerimängijatele hakkab ühe esimese asjana silma, et mida aeg edasi, seda vähemaks jääb otsest rakeback'i maksvaid pokkeritubasid. Kas on see operaatorite otsene vastasseis nn. "rakeback-pro'dele" või peamiselt majanduslikel kaalutlustel astutud samm, mille üheks eesmärgiks on vabaneda tülikaks muutunud rakeback-vahendajatest (affiliate'd)?

Hea kasumi teenimiseks ei piisa ainuüksi suurtest tuludest, vaid tuleb ka kulud madalal hoida. Nii on pokkeritubade peamine eesmärk teenida võimalikult suurt kasumit, milleks vajatakse võimalikult suurt hulka võimalikult lojaalseid mängijaid, kelle peale tehakse võimalikult väikseid kulutusi. Üheks olulisimaks kulutuseks on mängija "hoidmisega" kaasnevad otsesed kulud, mis seostuvad enamasti mingi osa mängija poolt makstud teenustasude (reigi) tagastamises. Sõltuvalt pokkeritoast võib see olla kas otsene rakeback (pokkerituba maksab läbi vahendaja), nn. "cashback" (pokkerituba maksab otse mängijale) või boonussüsteem, mis põhineb kas pidevatel boonustel (näiteks Olympic Online) või mängijapunktidel (näiteks PokerStars) ja kui seda ei tehtaks, siis kaotataks konkurentsieelis ning mängijad jookseks lihtsalt laiali. Kõlab ju loogiline?

Või kõlab see loogiline ainult tõsiste harrastajate ja proffide jaoks? Kas hobimängijat Antsu, kes mängib kuus kahel viiedollarisel turniiril, see üldse huvitab? Ja kas ta teabki, mis loom on rakeback?

Suurepäraselt töötav PokerStars'i mudel

Veel 3-5 aastat tagasi maksid rakeback'i enamik pokkeritubadest, välja arvatud PokerStars. Jah, nemad pole seda tõesti kunagi teinud, vaid selle asemel loonud ülimalt kavala punktisüsteemi, mis ajendab pokkerimängijaid teenima igal kuul teatud hulga punkte oma mängijataseme hoidmiseks või tõstmiseks, sest tasemest sõltub vägagi olulisel määral kaudse tagastuse protsent. Hoolimata tõsiasjast, et PokerStarsi kaudse rakeback'i protsent jääb kuni supernova-levelini oluliselt alla teiste pokkeritubade poolt pakutavale otsesele rakeback'ile, läheb neil jätkuvalt hästi - mängijaid on alati küllaga, PokerStars on tänasel päeval võimsalt maailma suurim pokkerituba ja reiki tiksub igal päeval omanike taskusse miljonites dollarites. Kuu lõppedes higistavad sajad tuhanded mängijad arvutite taga, et hoida või tõsta oma VIP-taset järgmiseks perioodiks ning sellest tasemest on kujunemas pokkerimängijate keskel juba teatud staatusesümbol. Ma olen PokerStars'i nutikust mängijate hoidmisel alati imetlenud - see on kaval, motiveeriv, teatud määral glamuurne ning mis peamine - majanduslikus mõttes efekiivne.

Kui maailma pokkerituba nr. 2 - Full Tilt Poker - on siiani olnud rakeback'i vahendajate jaoks kuldklient nr. 1, on nemadki oma poliitikat nüüd otsustavalt muutmas. Teadaanne affiliate'dele aasta alguses, kus kõikide uute kontode rakeback'i vahenduse teenustasu vähendati nadile kolmele protsendile, oli selge märguanne, et Full Tilt ei ole enam rakeback'i maksmisest huvitatud. Kolm protsenti on affiliate'de jaoks ilmselgelt liiga vähe ning ei motiveeri neid kuigivõrd uute rakeback'i jahtivate mängijate värbamisel. Kui mängija Toomas maksab ühes kuus reiki 100 dollarit, siis saab ta endale tagasi parimal juhul 27 ja affiliate'le jääb kõigest kolm dollarit. Ei tundu just kuigi ahvatlev viimase jaoks. Ma ei kahtle, et PokerStars ja Full Tilt jälgivad pidevalt üksteise tegevust ning võib prognoosida, et mingil hetkel soovib ka Full Tilt minna üle ainult punktisüsteemile ja tõmbab rakeback-vahendajate ning rakeback-mängijate kraanid lõplikult kinni.

Rakeback'i ei paku (või ei kasuta vahendajaid) ka maailma kolmas pokkerituba PartyPoker, suurim pokkerivõrgustik iPoker, lisaks hulgast populaarsetest saitidest koosnev Ongame võrgustik, iseäranis Euroopas suurt hulka kliente omavad 888 võrgu toad, Everest Poker, eestlaste seas populaarne Microgaming ning paljud-paljud teised tuntud tegijad, olgugi et enamike neist on kunagi varem otsest rakeback'i maksnud. Võibolla leidub ka sellest nimistust üksikuid pokkeritubasid, kes maksavad rakeback'i mängijatele otse, kuid eraviisilisete kokkulepete põhjal ning neid ei sõlmita kindlasti sendilaudade virtuoosidega. Kust hetkel üldse otsest rakeback'i saab - Cereus pakub, kuid selle võrgustiku mainega on lood paraku nii nagu on. Entractionis eestlased mängida ei saa, Cake ja IPN (Boss Media) ja Merge on küll korralikud võrgustikud, kuid jäävad suurematele mängijate hulgalt selgelt alla. Suurematest eraldi tegutsevatest saitidest pakuvad rakeback'i veel vaid PKR ja Betfair, kuid viimane uutele mängijatele enam mitte ning "vanadelegi" mitte kauaks, sest plaanis on liituda Ongame võrgustikuga.

Pokkeritoad suunavad oma energia hobimängijatele

Kui mängijad kipuvad arvama, et võitvad mängijad ning ka rakeback-prod on pokkeritubade jaoks suurepärased kliendid peamiselt nende poolt makstavate suurte teenustasude tõttu, siis üha enam on hakatud avaldama seisukohti, et see pole päris nii. Kas pokkeritoale meeldiks omada 2 miljonit klienti, kes genereeriks iga päev ühe dollari reiki või 2000 klienti, kes maksaks seda igaüks 1000 dollarit? Kasum oleks ju sama! Aga kindlasti valiks iga pokkerituba esimese variandi, sest viimasel juhul saavad need 2000 mängijat peagi aru, et omavahelisest madistamisest võidab vaid reigi võtja ja kolivad mujale. Et muuta taolistele mängijatele mängimine kasulikuks, tuleks maksta lausa müstilisi rakeback'e (vähemalt 70%) ning risk jääks sellest hoolimata.

Hobimängijad seevastu rakeback'ist niivõrd ei hooli ning seetõttu pole pokkeritoal ka otstarbekas neile rakeback'i maksta. Võtame needsamad 2 miljonit klienti, kes iga päev maksavad dollari reiki. Kui neile igaühele maksta sellest 25% tagasi, siis nad kuivõrd rikkamaks ei saaks - 7,5 dollarit kuus ei ole just kuigi oluline summa ühegi mängija jaoks, kuid 7,5 dollarit x 2 miljonit pokkeritoa jaoks küll. Teisel juhul (1000 mängijat) oleks rakeback mängija kohta 7500 dollarit kuus, mis on juba väga oluline summa ning selle tõusmisel või langemisel mõne protsendi võrra, on mängija jaoks oluline tähtsus.

Konstantne rakeback, olgu selleks siis 10, 25 või lausa 50% hobimängijaid niivõrd laudades ei hoia. Küll on võimalik seda saavutada PokerStars'i laadse süsteemiga, kus mängija peab igas kuus koguma teatud arve punkte, et säilitada mingit taset. Igasugused mängijatasemed, auastmed ja muu selline meeldib pokkerimängijatele, kellest lõviosa on mehed, väga. Niisamuti nagu ka paljude mängijate vajadus oma "leveleid" eksponeerida. Targemad pokkeriärikad teavad seda suurepäraselt ning teenivad selle pealt suuri kasumeid.

Kokkuvõte: hobimängijatele pole lihtsalt mõtet otsest rakeback'i maksta, sest nad ei mängi otseselt selle nimel.

Kas nuumata rakeback-vahendajaid või mängijaid?

Kui "proffide vältimise" teooriast on rääkinud viimasel ajal üsna avalikult mitmed suured affiliate'd ise, siis mina kaldun pigem pooldama seisukohta, mille kohaselt on otsese rakeback'i maksmisest loobumise näol tegemist siiski otsese kulude kokkuhoiuga, millega üritatakse "ära panna" eelkõige affiliate'dest rakeback-vahendajatale. Seda võiks selgitada lihtsa matemaatika abil:
Variant a: pokkerituba maksab rakeback'i läbi affiliate. Kui rakeback on näiteks 25%, siis tuleb midagi maksta ka affiliate'le, sest vastasel juhul ei viitsiks viimased pokkeritoa reklaamimisega tegeleda. Oletades, et see on 10%, on kogukulu pokkeritoa jaoks vähemalt 35%.
Variant b: Seesama pokkerituba maksab mängijale hüviseid näiteks 30%. Hoobilt on ta konkurentsivõimelisem (30% on parem kui 25%), tulu on suurem (70% kasu 65% vastu) ning kaob ära tülikas asjaajamine kolmandate ettevõtetega, mis nõuab vähemalt oluliselt ajalisi ressursse.

Variandi b puhul kaob ära reklaam, kuid...ärge unustage, et oma esimesi samme pokkerimaailmas astuvad hobimängijad üsna tõenäoliselt rakeback-vahendajate teeneid ei kasuta, kuna nendeni jõudmine vajab teadmisi, mida algajatel reeglina ei ole. Lisaks hakkavad suuremad pokkeritoad veenduma, et vähemasti tõsised harrastajad ning (rakeback)pro'd ei liitu nende pokkeritoaga läbi affiliate lehekülje mitte selle pärast, et leiavad sealt esmakordselt põnevat infot nende pokkeritoa kohta (mis peaks olema tegelik eesmärk), vaid on pokkeritoast juba ammu teadlikud ning lihtsalt otsivad enda jaoks võimalusi mängu kasumlikumaks muutmiseks. Arvestades tõsiasja, et suurte pokkeritubade tuntus on suurem affiliate'de enda omast, ei vaja nad ka kallist reklaami viimaste käest.

Peale selle on ka teisi miinuseid. Kui mängija juhtumisi ei liitu pokkeritoaga läbi rakeback'i maksvad affiliate, on ta sellest ilma. Vähegi arvestataval tasemel mängija jaoks tähendab see tegelikult olukorda, kus pokkeritoas mängimine muutub mõttetuks, kolitakse kiirelt mujale ning tagasi ei tuldagi; või kui tullaksegi, siis ebaausaid mooduseid kasutades (konto loomine kellegi kolmanda isiku nimele). Kui pokkerituba ise maksaks kaudseid hüviseid (Stars'i näide), siis poleks vahet läbi kelle ja kuidas mängija liitub ning pokkeritoal on alati võimalik vahetult mängijaga sidet pidada.

Kõik see näitab, et mida tuntum on pokkerituba, seda vähem on tal vahendajatest kasu. Vähetuntud saitide jaoks on koostöö rakeback-vahendajatega seevastu hetkel veel kasulik. Võimalik, et ka tulevikus, aga neile kuulub siiski väiksem osa turust.

Kui pokkeritoad vajavad affiliate'sid suurel määral selleks, et omada võimalikult suurt linkide arvu otsingumootorites, siis rakeback-vahendajate arv maailmas jääb kümnetes kordades alla avalikule meediale ning nn. boonusaffiliate'dele, kuna viimaste käivitamine ja tööshoidmine on oluliselt lihtsam. Teiseks koosneb viimaste kasutajaskond suurel määral hobimängijatest, kes käivad affiliate lehel peamiselt uudiseid ja infot hankimas, kuid rakeback-lehekülgede klientideks on valdavalt edasijõudnud mängijaid, kes teavad suurepäraselt pokkeritoast ning selle pakkumistes ning otsivad lihtsalt parimat võimalust selle ärakasutamiseks. Ma usun, et lähemas tulevikus on edukad eelkõige just need affiliate'd, kes teevad kõige tugevamat tööd hobimängijatega ning "inimestega tänavalt" - toodavad neile uudised, õpetusi, võimaldavad suhelda, omavahel diile teha, kutsuvad osalema turniiridel ning teistel üritustel ning propageerivad suhtumist "pokker on igaühele mõeldud lahe seltskondlik meelelahutus". Vaid kuivi numbreid reastavad rakeback-vahendajad, ükskõik kui suured nad hetkel ka ei ole, kaotavad oma kasumit seevastu kindlasti, kuna pokkeritubadele on neist reaalselt aina vähem kasu.

Kokkuvõte: Ka profimängijatele pole mõtet otsest rakeback'i maksta kui leidub häid alternatiive nende motiveerimiseks.

Mida tulevik toob

Mina isiklikult arvan, et aeg, mil pokkeritoad olid orienteerunud peamiselt elukutselistele mängijale või tõsistele harrastajatele, on ümber. Pigem suunatakse energia "inimestele tänavalt". Kui arvestada, et selles vallas annab maailmas tooni PokerStars, siis vaadake kuivõrd oluliseks on nende jaoks muutunud just kuulsate inimeste ja teistelt aladelt tuntud sportlaste kaasamine oma profitiimidesse, reklaam laias meedias, kõikvõimalike "rahvaturniiride" ja riigipõhiste tavamängijatele mõeldud promode korraldamine. Jah, pokkeriprofid jäävad mõistagi alles, kuid mida aeg edasi, seda suuremaks rahvamänguks pokker muutub.

Aastatel 1998 - 2002 kehtis põhimõte "pokker on lahe"! Lisahüved ei huvitanud suurt kedagi, see kes mängis hästi, võitis nagunii mänguga tohutult, kuna enamik ei osanud üldse mängida.
2003-2005: "järjest rohkem mängijaid"! Mängijate hulka suurendati peamiselt hiiglaslike boonustega, mis võisid parematel juhtudel tähendada kaugelt üle 100% tinglikku rakeback'i. Uuteks terminiteks said bonus whoring (boonuste "hooramine") ning bonus abusing (boonuste kuritarvitamine). See lähenemine suurendas jõudsalt mängijate hulka, kuid mitte mängu kvaliteeti ega kuigivõrd ka pokkerisaitide kasumeid.
2006-2008: "Saa pokkeriprofiks!" Boonused kadusid ning peale tuli rakeback, mis oli suunatud peaasjalikult tõsisematele mängumeestele. Mängu kvaliteet paranes ja saitide kasumid ka, kuna kulud vähenesid oluliselt. "Boonushoorad" ja "abuserid" kas õppisid hästi mängima või lahkusid parematele jahimaadele.
2009 - :"Pokker on mäng kõigile!" Tänane olukord, ehk see, millest ma eelnevalt rääkisin.

Et teha pokkerist tõelist rahvamängu, ei vaja pokkeritoad olukorda, mil vaid 5-10% pokkeriproffidest elavad hästi ning lisaks mängulisele kasumile saavad stabiilset lisatasu rakeback'i näol ning ülejäänud ainult kaotavad. Järelikult on alust arvata, et suuremad pokkeritoad töötavad hetkel selle nimel, et keskmist taset ühtlustada, profimängijatele "värbamisega" tegelevate ettevõtete motivatsiooni vähendada ning kokkuvõttes kärpida oluliselt oma tegevuskulusid. Nii et loetud pole mitte ainult rakeback'i, vaid ka madala kasumimarginaaliga mängivate pokkeriproffide päevad!

Toimetuse märkus: Eelnev jutt on autori isiklikul arvamusel põhinev arutlev artikkel ega väljenda PokerNewsi või tema koostööpartnerite seisukohti!

VEEL LUGUSID

Mida Sa arvad?