Toimetaja veerg: Kui pokkerist saab villand...

namsing

21. sajandil on pokkerist saanud populaarseim mõttemäng maailmas. Konkurentsitult. Meie planeedil on üle saja miljoni harrastaja, sadu tuhandeid elukutselisi mängijaid ning nende mõlema hulk suureneb seniajani. Selles valguses võib tunduda kummaline rääkida tõsiasjast, et hoolimata mängijate arvu suhtelisest kasvust leidub küllaga neid, kes aastatepikkuse mängimise järel kaardipaki nurka viskavad ning seda mitte „bad run’i” vaid pigem tüdimuse tõttu. Mis juhtub, kui pokkerist saab villand?

Ma olen aastate jooksul näinud mitmeid algajaid (semi)proffe, kes väidavad kaljukindlalt, et seovad oma ülejäänud elu või vähemalt lähemad kümme aastat ainult pokkeriga. Mitte keegi neist ei kipu aga uskuma väidet, et kord võib pokkerist lihtsalt „kopp ette saada” ning ka võitval mängijal tekkida ajapikku tüdimus, mis võimaldab tal küll käia vahel sõpradega saunas kaarte tagumas, kuid välistab igasuguse liinitöö.

Usutavasti on pokkerimängija karjääril kolm etappi. Esiteks tutvumine mänguga, mis kestab reeglina paarist nädalast poole aastani. Tohutu entusiasm, mängija võib istuda ööpäevi järjest arvuti taga; ta on väga aktiivne foorumites, teeb endale järjest kontosid pokkeritubadesse, proovib erinevaid freerolle ja otsib iga hinna eest võimalusi enda harimiseks, olgu siis raamatute, videote või coachimise näol. Pokker on tema tõeline kirg.

Teine etapp algab siis, kui mängija veendub, et pokkerimäng on hetkel selgelt parim viis enda elatamiseks. Halvemal juhul jätab ta pooleli kooli või töö ning ütleb õppejõule või tööandjale midagi stuungarlikku, andes mõista, et „töö on lollidele”. Paremal juhul ei põleta ta selja tagant kõiki sildu, kuid nii või naa keskendub eeskätt pokkerimängule. Alguses läheb kõik kenasti – harjumine uue elustiiliga, omasuguste tegelastega pidutsemine ning oma virtuaalsete vägitegudega kiitlemine rummiklaasi taga. Progress kestab, tulevad esimesed kobedamad turniirivõidud, kukub taskusse mõni paketike välisturniirile ning liikumine limiitides läheb ülesmäge. See võib kesta aastaid, kuniks mängija avastab ennast seisust, kus kõrgemale enam liikuda ei saa, igasugused „lahedad turniirid” ei tõmba enam eriti ning hakkab ette tulema mitmepäevaseid või lausa nädalasi tsükleid, kus mänguisu on vähene või suisa olematu. See kõik viitab sellele, et peagi ootab mängijat eest etapp number kolm – pokkerimängust saab kohustus.

Sa tead endiselt, et pokker on parimaks viisiks raha teenida. Tuima liinitööga teenid sa rohkem kui sinu pangas töötav sõber, kuid enam ei vaata sa talle ülalt alla, vaid muutud ajapikku tema peale kadedaks. Sõbral on areng, uued ja huvitavad tööülesanded, palju lahedaid üritusi ning huvitavaid koolitusi, meeldivad töökaaslased, „ametlik” sissetulek ning hulgaliselt tööalaseid ning isiklikke suhteid - sina aga istud ja pusid oma luitunud tugitoolis vesiste silmadega ühtedel limiitidel ilma erilise progressita, sinu kaaslased on samasugused „noliferid” (sõpradeks on neid tihti raske nimetada; pigem kolleegideks või saatusekaaslasteks), silmarõõmuks on mõni nurgatagusest tümpsuklubist leitud kolmanda kategooria grillkana, kelle ajud on solaariumis ilmselge UV-kiirguse üledoosi saanud või halvemal juhul suudad vaid kiibitseda xxx-teemalistel veebilehtedel netiavarustes. Pokker ei paku sulle tõenäoliselt enam midagi. Sa mängid täpselt niipalju, et võimaldada endale vähegi rahuldav elukvaliteet, kuid ei tee mitte mõhkugi rohkem. Igas asjas (kahjuks ka pokkerivälistes) näed ainult + või – EV-d. Ning varsti jõuad staadiumisse TÜDIMUS.

Mida see endast kujuta? Kui sa näed oma desktopil mõne pokkeritoa ikooni ja kiirelt tuleb oksemaitse suhu. Kui keegi vatrab entusiastlikult oma järjekordsest bad beadist või kaotatud coinflipist, siis hea meelega teibiksid sa tema suu kinni. Või kui sõbrad-mängukaaslased kutsuvad sind järjekordsele „lahedale” live-turniirile Pauli juures ning eelistad sa sellele hoobilt kasvõi minekut vanatädi pulstunud karvaga kassiniru nimepäevale. Kes oled selliseid hetki kogenud? Ja kui oled, siis tead millest jutt käib.

Mida teha edasi?

Äri ajama? Paljud pokkerimängijad tegelevad kõikvõimaliku pokkerialase bisnesega – kirjutavad raamatuid ja artikleid, väntavad õppevideosid, ajavad püsti oma affiliate-lehekülgi või mõnel juhul isegi pokkeritubasid. Jah, paljud löövad sel alal läbi, kuid pokkerist ega pokkerimängust nad ei pääse. Ikka tuleb kuskil turniiril mängida, enda nägu näidata ja mõni käevõru kasvõi „osta”, et tuhanded fännid ei hakkaks kahtlema sinu mänguoskustes. Kui veel mõni aasta tagasi valitses pokkeriturniiridel üsnagi sundimatu õhkkond, siis praegusel ajal ei ole lauas istuvad tülpinud nägudega omaaegsed pokkeristaarid enam mingi haruldus.

Teisalt - ega alati ei pea ju ajama äri just pokkeriga seotud aladel, vaid on ka teisi võimalusi. Mängulaudades ja foorumites viidetud aeg ning üldine „ühiskondlik aktiivsus” võib anda nii mitmeidki uusi ja tulevikus kasulikke tutvusi, sest klubides ja kasiinodes viibivad harrastusmängijad on tihtipeale haritud, ettevõtlikud ning edukad inimesed. Aga seda kõike ei tasuks siiski võtta kui kaljukindlat pokkerijärgset tegevust, sest ettevõtlus ei sobi kaugeltki enamikele inimestele.

Tööle? Läheb raskeks. Aastatepikkuse pokkerimänguga saab kannatada eelkõige rutiinitunne, mida vajab töötaja selleks, et ka kõige palavama suveilma või kõige suurema pohmelliga end kella üheksaks hommikul tööle vedada. Teisalt sotsiaalsus – pokkerimängija on harjunud töötama iseseisvalt teistega arvestamata ning „töökaaslased” on reeglina virtuaalsed tuttavad kuskil foorumites või jututubades, kellega vahetu kontakt puudub. Aastaid elukutselise pokkerimängija leiba nautinud inimesest saab väga harva head reatöötajat. Kui teemaks on tulnud inimeste värbamine kasvõi pokkeriga seotud ettevõtetesse, siis olen ma alati öelnud, et „lihtsam on õpetada tööinimene pokkerit mängima kui pokkerimängija tööd tegema”. Loomulikult on erandeid.

Lüüa kõigele käega? Kui inimene on tugev, siis see võibki olla ajutiselt kõige parem lahendus. Näiteks osta ära kõik vajalik (raha peaks ju olema), seejärel võta seljakott selga, mine aastaks ümbermaailmareisile, tule tagasi ning alusta algusest. Nõrkadel inimestel on aga oht manduda ning pahatihti saavad neist luuseritest alkohoolikud, kes töllerdavad ka edaspidi kasiinodes, kuid siis mitte enam pokkerilaudades, vaid üritavad „skilliga” diileritele ära teha.

Kokkuvõttes tuleb nentida, et pole valikuid palju ühtigi ning kõik see näitab, et elukutselise pokkerimängija elu ei ole lust ja lillepidu ka siis, kui graafikuid lähevad ülesmäge ning näiliselt tundub kõik kenasti sujuvat. Enne profimängija elukutse valimist tuleks sellega kindlasti arvestada ning mõelda hoolikalt läbi kava, millega hakata end elatama pärast pokkerimänguga lõpparve tegemist. Kui sobiva variandi leiate, andke aga tuld; kui aga mitte, siis tasuks sügavalt kaaluda hobimängijaks jäämist. Nii maailmas kui Eestis leidub üksikuid stuungareid, kelle jaoks kaardimäng on elu, millele pühendada oma elu hällist hauani, kuid nende osakaal kõikide pokkeriga tegelevate inimeste hulgas on tegelikult üsnagi marginaalne.

Pokkerimaailm jälgib õudusega, kuidas noored pokkeriprofid tõusevad äkki tippu...ja seejärel kaovad. Mike McDonald ei viitsinud ära oodata isegi 21-aastaseks saamist kui väitis, et talle pokkerist aitab. Shaun Deeb on ammu tüdinenud. Ning viimaks kahe aasta tagune maailmameister Peter Eastgate, kes mõni kuu tagasi teatas, et lõpetab pokkerimängu määramata ajaks. Nemad on maailma mastaabis staarid, rännanud aastaid mööda erinevaid suurturniire, isiklik elu neil reeglina puudub ja nendest on sageli saanud vaid tööriistad sponsoriteks olevate pokkeritubade jaoks. Nad on samamoodi liinitöölised nagu üheaegselt kolmekümnes NL10 mikrolauas istuv grinder, kõigest mastaabid on erinevad. Pole ime, et ükskord tekib tüdimus ning saadakse aru, et pole see pokkeriprofi elu nii lahe midagi...

VEEL LUGUSID

Mida Sa arvad?