Juhtkiri: Ebapädev telesaade pokkeri mainet kahjustamas

Hannes

Viimasel ajal on meedias pokkerist palju räägitud. Enamus artikleid käsitlevad pokkerit mõttespordina ning räägivad põnevatest turniiridest, mastaapsetest võistlustest, maailmakuulsatest mängijatest ning eestlaste kordaminekutest. Kahtlemata teevad need pokkerimängule head, rõhutades, et pokker on oskusmäng ning lõbus seltskondlik meelelahutus. Enamus pokkerimängu kaasatud „staaridest” teistelt elualadelt nõustuvad sellega, sest mänginud kaasa kasvõi ühe turniiri, saavad nad aru, et vaid keskmisest parema kaardijooksu najal turniire ei võideta ning aastatepikkuseks pokkerist elatumiseks peab mängutase olema juba väga kõrge. Selline toodang valmib meedia ja pokkerimängijate/ pokkeriga tegelevate ettevõtete koostöös ning initsiatiivi näitab neist viimane. Et olla oma äritegevuses edukas, on tegevusala hea maine mõistagi hädavajalik ning meedial on mainekujundusel ja info jagamisel tohutu võim.

Niisamuti on artikleid, kus räägitakse pokkeriga seotud ohtudest või negatiivsetest külgedest. Arutelud võimaliku rahapesu, alaealiste mängimise, kasiinodes korraldatava live-pokkeri (miks ainult seal?), internetipokkeri maksustamise ning miks mitte ka sõltuvuse teemadel (pokker on samuti tootnud teatud määral sõltlasi, olgugi et nende hulk on kaduvväike võrreldes kasiinomängurite ja lotohulludega), on tegelikult üsnagi olulised. Sellised artiklid mõjuvad pokkerimängu propageerimisele küll mingil määral pärssivalt, kuid põhjendatud objektiivne kriitika, professionaalsel tasemel väitlused ja probleemide selge analüüs kuulub asja juurde. Ka see toodang valmib tihtipeale meedia ja mängijate/ettevõtete vahelise koostöö tulemusena, kuid intsiatiiv pärineb selpuhul pigem meedialt, kes soovivad rõhutada ka nn. varjatud külgedele.

Kolmanda kategooria moodustab aga rahvale kuulamiseks-vaatamiseks väljapandud meediatoodang, mida tehakse mängijatest ning ettevõtetest sõltumatult ning ainsaks eesmärgiks on lugeja– või vaatajanumbri kasvatamine meediakanalis, kes toodangut esitab. Nii räägitakse pokkerist kontekstis, mis võib olla küll asjatundmatule reatarbijale huvitav, kuid mõjub pokkerimängijate jaoks arutu lahmimisena ning viis kuidas seda tehakse, on niivõrd ebaprofessionaalne, et isegi artikli lugemine või saate vaatamine on suisa vastik. Küllap aimata, millele ma vihjan? Mõistagi eelmisel pühapäeval Kanal2-s linastunud (muidu vägagi hinnatud TV-persooni) Hannes Võrno ühemeheshow’le Q, mida olen nüüdseks saanud nädalakese seedida ning arvan, et võiksin oma arvamuse välja öelda. Seda 12-minutilist klippi ilmestas läbimõtlemata teemakäsitlus, juba alguses võetud negatiivne hoiak ning kirsina tordil kriminaalse minevikuga mängusõltlase käest hinnangu võtmine mängu kohta, mida ta ei ole väidetavalt isegi mitte kunagi mänginud.

Alustame saatekülaliste valikust. Kanal2 stuudios ei viibinud ühtegi elukutselist mängijat ega Eesti Turniiripokkeri Föderatsiooni esindajat, kes oleks pidanud objektiivse meediakajastuse saamiseks kindlasti kohal olema. Aga olid Tõnis Rüütli, Evely Ventsli ja Mart Mardisalu. Kahte viimast käsitleti minu nägemuse kohaselt tuntud inimestena, kes on palgatud kurjade ärimeeste poolt pokkerit propageerima ning kes tegelevad pokkeriga tõenäoliselt ainult hiiglaslike reklaamrahade tõttu. Ilmselgelt on see tugev liialdus – turniiridel mängida, pokkerist kirjutada, oma hobi igakülgselt kaitsta ning lõppude lõpuks ka mänguga plussi jääda – seda ei saa teha ainult reklaamiraha nimel ning ma ei kahtle, et küllap teeniksid mõlemad pokkeriväliste asjadega oluliselt rohkem. Aga selge eelarvamus vaatajates siiski loodi ning kuigi Mart ja Evely olid tublid, ei võimaldanud saate vildakas formaat ega Võrno poolt esitatud küsimused neil kuigivõrd ei ennast ega pokkerit kaitsta. Näiteks selgitada, miks on suurturniiridel järjest ühed ja samad „õnnelikud mängijad” kõrgeimatel kohtadel või miks internetis alati ühed ja samad luckboxid (10-15% mängijate üldarvust) kasumisse jäävad?

Mardile ja Evelyle oponeerisid kasiinoärikate käepikendus Tõnis Rüütli, eelpool nimetatud endine(?) kasiinohaige (keda ei olnud küll stuudios) ning teatud määral ka Võrno ise. Rüütli avalik negatiivne hinnang pokkerile (iseäranis online-pokkerile) on mõistetav, kuna suur osa kaardimänge armastavatest potensiaalsetest kasiinokülastajatest eelistab juba ammu „müntide auku toppimisele” sportlikku pokkerit ning iseäranis noori mängijaid veetleb pigem võimalus laudades järjest paremateks mängijateks areneda, kui püstitada uusi rajooni rekordeid SMS-laenamises ning tassida hoovipealsesse pandimajja kasvõi vanaema dressipüksid aastast 1973. Pokkerimängija, kes seab eesmärgiks biitida järjest kõrgemaid limiite ning teenida endale mänguga elatist, ei lähe väga tõenäoliselt mängusaali kangi tõmbama ega istu ruletilauda, mida pole pikemas perspektiivis võimalik võita. Vaadakem kasvõi praegu, mis kasiinodes toimub. Kui 90-ndatel olid aparaadimängurid peamiselt noored, siis kui palju on neid praegusel ajal kirsse ja ploome ritta ladumas? Ning teisalt - kui palju on alla 30-aastaseid pokkerimängijaid, kelle käibed internetis on vägagi märkmisväärsed? Kõrget profiiti tootvad kangid ja bingot kipuvad jääma üha enam pensionäride pärusmaaks. Sellest poleks tegelikult ka midagi hullu, kuid kahjuks on Eesti pensionärid nii neetult vaesed, et lihtsalt ei suuda pidada ülal kasiinotöötajate armeed ega võimalda mängukohtade omanikel kopsakaid kasumeid teenida.

Aga hea küll – Rüütli teeb oma tööd ning sellest saame me aru, kuid palun seletage, miks oli saatesse kutsutud see endine(?) mängusõltlane? Kas olete näinud ujumissporti käsitlevas saates istumas kõrvuti toolidel või ühes saatelõigus sõna võtmas Indrek Seid ning mõnda asotsiaalset Värdit, keda on mitu korda päästetud purjus peaga naabri-Antsu tiiki uppumisest. Ning kus Värdi räägib kõva häälega, et ujumissport on ohtlik, kuna on tõeliselt suur oht ära uppuda. Indrek Seil ja Värdil on ühist täpselt niipalju, et mõlemad on puutunud kokku veega, kuid ujumise teemadel oskab võtta sõna siiski ainult esimene. Kutsuge saadetesse pokkerimängijatele oponeerima näiteks maletajad, ettevõtjad, arvamusliidrid teistelt elualadelt või kasvõi poliitikud, kuid ärge jumala eest võtke ühendust mängusõltlastega, kes ei ole „tegeliku pokkeri” lõhna isegi nuusutanud!

Mängijad soovivad endale vaid paremat mainet, mitte ei ihalda „värvata” uusi mängijaid.

Sageli kipuvad asjatundmatud inimesed (iseäranis kommentaariumites) väitma, et pokkeri propageerimise taga on „kogenud pokkerimängijate soov kutsuma laudadesse mängijaid, kes neile oma varanduse maha mängivad”. Unustame esiteks ära, et selle väitega antakse juba selgelt mõista, et kogenud mängija omab uustulnuka ees mingeid kaartidest sõltumatuid eeliseid ning küsime vastu „miks nad peaks?” Luusereid on internetipokkeris nagunii miljoneid ning mida muudaks selles kalatiigis paarkümmend uut algajat Eesti netimängijat? Absoluutselt mitte midagi. Pokkerimängijad soovivad vaid seda, et neid ei võrdsustataks kasiinosõltlaste ega asotsiaalsete mänguhaigetega, sest see on nende jaoks solvav. Täpselt nagu rallisportlased ei ole ühel pulgal poe taga kummi vilistavate rullnokkadega ega profipoksijad ööklubi ees rusikaid vehkivate umbjoobes ehitustöölistega.

Kui pokkerimängijad suhtlevad omavahel foorumites, räägivad oma hobist või tööst sõpradele, siis on paratamatu, et see tegevus toodab uusi huvilis ning mitmest sellisest võib mingi aja jooksul saada samuti kas võitev või suisa elukutseline mängija. Mõistagi on ka neid, kes äparduvad. Ja mis siis? Kas kedagi viiakse väevõimuga arvuti taha ja ahelatakse käeraudadega pokkerilaua külge? Kas on ujujad selles süüdi, et külamees Värdi võtab ka järgmisel aastal nõuks üle tiigi ujuda, kuid poole tee peal saab jaks otsa? Minu hinnagul kirjutavad Eesti parimad mängijad ning juhtivad pokkeriportaalid piisavalt teemadel, et pokkerimäng ei ole asi, mis igaühte, kes suudab ärtu ja poti mastist kaarte eristada, hoobilt rikkaks teeks.

Hasart- või õnnemäng?

Ning viimaks ei saa ma kuidagi aru ka sellest, miks tõlgendatakse nn. sportlikku pokkerit üldse kui hasartmängu? Ma saan aru, kui pokkerit loetaks õnnemänguks, sest lühikeses perspektiivis on õnne osakaal tõepoolest olemas. Aga mispärast hasartmäng? Mis on hasart? Kui suur vahe on üleüldse mängulisel hasardil ja sportlikul hasardil? Kas ühtegi maletajat ei innusta näiteks kunagi hasart vastast võita või kümneid miljoneid teeniv vutistaar läheb väljakule ilma mingi kireta? Tõenäoliselt mitte, sest tuima töö tegijad ei suudagi reeglina tippu jõudagi, sest lisaks loomulikele eeldustele ja tohutule tööle on vajalik ka kirg ja armastus spordiala vastu, millega tegeled. Sarnaselt hea heite sooritanud Gerd Kanterile tõstab käed üles ja rõõmustab ka pokkerimängija, kes võitnud otsustava jaotuse.

Ma ei suuda lugeda argumendiks seda, et pokkerit mängitakse (enamasti) raha peale. Öelge mulle üks populaarne spordiala, millega ei tegeleta raha nimel? Kas Usain Bolt käib niisama staadionitel jooksmas, Lionel Messi väljakul palli taga ajamas või Fernando Alonso keerab F1 rooli ainult seetõttu, et talle meeldib kangesti autoga sõita? Ma ei kujutaks ettegi, et keegi eelnimetatutest jätkaks professionaalset tipptasemel tegelemist oma spordialaga, kui talle selle eest nüüd ega tulevikus sentigi ei makstaks. Sarnaselt nendega aga teevad oma tööd ka Negeranud, durrrrid ja Kiivramehed ning edukus laudades toob neile leiva lauale. Niisamuti teine väide – pokkeris on võimalik raha kaotada. Halloo, maailmas on miljoneid harrastussportlasi, kes ei suudaks kunagi oma hobist elatuda ega kasumit teenida, vaid hoopis kulutavad oma raha, aega ja sageli ka tervist. Kas seepärast peaks üldse igasuguse spordi keelama või piirduma täielikult amatöörspordiga, mis viiks selleni, et järgmiste olümpiamängude meeste 100 meetri finaalis saame näha, kuidas parimad staadionisirget 10,3-ga uhavad? Miks ei ole nendel teemadel meedias räägitud?

Siililegi on selge, et üldine arvamus pokkerisse ei muutu üleöö. Tõenäoliselt jääb vähemalt lähemaks kümneks aastaks lõviosa inimestest arvama, et pokker on õnnemäng. Sest pokkerimängijad ja organisatsioonid võivad teha ükskõik kui head tööd, kuid ebaprofessionaalsed saated üleriigilises meedias töötavad neile siiamaani vastu. Vast peaks kutsuma Võrno või tema autorisaate produtsendi mõnel turniiril osalema? Sest inimesed, kes on seda teinud, ei kipu pokkerit enam nii otseselt kurjade kasiinomängudega võrdlema. Õigustatult.

VEEL LUGUSID

Mida Sa arvad?