Nostalgianurk: "boonushoorade" hiilgeajad aastatel 2004-2005

Hannes Namsing

Mitte miski ei olnud pokkeris enam endine, kui PokerStars’is 39-dollariselt satelliitturniirilt WSOP pileti võitnud hobimängija Chris Moneymaker tuli 2003. aastal Las Vegases pokkeri maailmameistriks.

Mängijad kolisid internetti, uute mängijate hulk mitmekordistus sisuliselt kuudega ning maailma vallutanud pokkeribuum viis operaatorid niikaugele, et kliendibaasi suurendamise ja püsimängijate säilitamise nimel katsuti üksteist iga hinna eest üle trumbata. Mängijatele maksti uskumatuid boonuseid, korraldati imelisi turniire ja kampaaniaid ning nutikad idaeurooplased nägid selles peagi head võimalust hõlptulu teenimiseks. Tekkis omapärane pokkerimängijate seltskond, kes mängisid vaid (suurte) boonuste olemasolul ning keda peamiselt ameeriklastest irvhammaste poolt hakati kutsuma „boonushooradeks”. Jah, tõsised mängijad vaatasid neile ülalt alla, pokkerit mittemängivad sõbrad ei saanud üldse aru millega nad tegelevad; kuid ometi olid nad olemas ning paistsid online-pokkeris eredalt silma kuni 2006. aastani, mil pokkeritoad boonuseid oluliselt vähendasid.

„Boonushoora” profiil – vähese kogemusega hobimängija

Kes olid tollased boonuste mängijad? Lõviosas harilikud palgatöötajad, kes mõned kuud sõpradega kodumänge harrastanud, teadsid peast vähemalt esimese grupi mängukaarte ning seda, et ülitight’i boonuste ragistamisega annab teenida kenakese palgalisa. Rakeback (kuigi seda pakuti ka tollal) ja affiliated olid tundmatud loomad ning liituti huupi suvaliselt saitidega, peaasi, et need pakuksid häid boonuseid. Kuigi võitude kättesaamine ei olnud reaalsuses kuigi lihtne, ei meenu mulle ühtegi juhtu, kui keegi oleks rahast ilma jäänud.

Mis on nendest mängijatest praegu saanud? Vähesed mängivad tänapäeval professionaalsel tasemel pokkerit, paljud gamblevad sõpradega ka praegu reede õhtuti saunas ja meenutavad viskiklaase kokku lüües kunagisi häid aegu, kuid enamus ei puutu netipokkeriga enam üldse kokku. Sest ilmselgelt nad seda enam ei biidiks...

Kuna andmebaase kasutati tollal minimaalselt, on raske tuua välja otseseid „boonushoora” statistilisi näitajaid. Fakt on see, et üldjoontes oli „boonushoor” distsiplineeritud ultratight-passive mängija, keda üldjoontes ei huvitanud mitte mänguline kasum, vaid boonused ning nendest tulenev hiiglaslik lisahüve tingliku mitmesajaprotsendilise rakeback’i näol. Ilmselge, et raha teenimiseks ei soovitud võtta pokkerilaudades erilisi riske, vaid kindlustada stabiilne sissetulek. Üsnagi moes olid shortstackimine, preflop all-in shovemine esimese grupi kaardiga (callijaid leidus pea alati) ning hit’n’run. Korraga mängiti tavaliselt neljas lauas, sest rohkemaks ei olnud reeglina paljude pokkeritubade tarkvara võimeline ning vähekogenud boonusmängijal oli ka raske oma tegevust korraga rohkematele laudadele fokusseerida. Kuuldes praegusest multitablingust 16 või 24 laual, vajub enamikel tollastel tegijatel suu lahti.

Erinevalt tänasest ei mänginud ükski tõsine „boonushoor” 2004. ja 2005. aastal ei PokerStars’is ega Full Tildis, kuna lisahüved oli mõlemas kohas madalad ning mängijate tase keskmisest tugevam. Suurteks lemmikud olid hoopis teised pokkeritoad, millest osadel ka järgnevalt peatume.

Cryptologicu arutud boonused

Ükski tollane tõsine ”boonushoor” ei pääsenud mööda igati eeskujuliku tarkvara ja graafikaga Cryptologic võrgustikust, kus maksti kenasid boonuseid ning mängijate tase oli madalamatel limiitidel niivõrd kehv, et seda on raske tänasel päeval isegi kirjeldada. Võrgustiku lipulaev InterPoker toetas mängijaid näiteks 90, SunPoker 40 ning Plex Poker 50 dollarise igakuise 100% reload-boonusega ning iga boonusdollari vabastamiseks oli vaja kõigest viite reigitud kätt. See ei olnudki tegelikult nii lihtne, kui arvestada, et madalaimate limiitidega lauad olid NL100 ja limit $1/$2, mille poole bankroll management’i põhitõdesid järgides ei tohiks isegi mitte vaadata. Õnneks aitas „sellest hädast välja” shortstackimine ning vastaste kohutav mängutase, millele annab tunnistust tõsiasi, et ma pidin ise keskmiselt vaid ühel korral kümnest täiendava reloadi tegema. Ümberarvestuna oli tegemist umbes 150-200% rakeback’iga ning kes oli juhtumisi taibanud ka läbi mõne vahendaja liituda, sai 25-30% kauba peale, kusjuures boonust ei lahutatud isegi makstud reigist maha!

Veelgi tulutoovamateks tubadeks olid samas võrgustikus paiknevad Ritz, William Hill, UK Betting ning Totalbet, kes maksid 5 naela tunnipalka ühes lauas „istumise” eest. Nii olid Cryptologic’u fullring-lauad tõelised stallijate paradiisid, kus üks jaotus kippus vältama kuni 10 minutit ning kaasa mängiti vaid ässade või kuningate paariga. Kuigi tunnipalka sai igas pokkeritoas vaid viie tunni jagu, ei öelnud ükski „boonushoor” ära 100-naelasest kuupalgast, mis eeldas kõigest neljatunnilist stallimist viies lauas. Noh, hea küll – paarkümmend dollarit tuli kehvemal juhul blindideks maksta.

Nutikamad mängijad tabasid ära omapärase mooduse rikastumiseks, ehk „boonushoorade” hooramise. Arvestades, et viimased ei kippunud mängima naljalt millegagi alla kuningate paari, oli üsna lihtne enamike jaotustega külmavereliselt blinde korjata. Nii mõnigi pokkeriproff pani just niimoodi tollal oma bankrollile aluse. Ainsaks suureks miinuseks oli arveldamine, kus ainsateks võimalusteks olid Neteller (tollal Eestit mittetunnistav) ja tšekid, milel lunastamine oli üsnagi aeganõudev. Tänaseks ei ole Cryptologic võrgustikust sisuliselt midagi järgi, kuigi ettevõte on jätkuvalt globaalsel online-pokkeri turul üks hinnatumaid tarkvaraarendajad.

PartyPoker ja tema rohked skinnid

Party ja Empire Poker boonused olid „boonushooradele” tõeline kullaauk. Keskmiselt kord kuus tuli teha täiendav sissekanne pokkeritoa arvele (reload) ning 1000 kuni 1400 (2005. aasta lõpus juba 2000) reigitud käe eest (parematel päevadel piisas mängimisest NL25 laudades, kus reigitud käeks loeti iga jaotus, mille pank oli üle dollari ning mängija oli lauas aktiivne) sai magusad 200 dollarit boonust. Lihtne arvutus näitas, et ilma ühtegi kätt mängimata ning vaid blinde makstes oli võimalik teenida 100-130 dollarit kasumit ning teenida ca. 300% tinglikku rakeback’i! Mängutase laudades oli samuti allapoole igasugust arvestust ning heatasemelised mängijad suutsid boonuste vabastamisel näidata tänapäeval lausa uskumatuna tunduvaid winrate’sid. Lisaks kuulus samasse võrgustikku veel neli „skinn’i”, kes ei pakkunud küll pidevaid reload’e, kuid siiski magusaid esimese deposiidi boonuseid samadel alustel, mille väljamängimine oli samuti igale boonustesõbrale „kohustuslik”. Arveldamine oli lihtne (näiteks läbi Moneybookers’i) ning pärast boonuse vabastamist võis teha kiire väljakande.

Suuresti tänu ulmeliste boonuste maksmisele tõusis PartyPoker maailma suurimaks pokkeritoaks. 2006. aastal jõustunud UIEGA ning üldine boonuste kokkukuivamine online-pokkeris nõrgestasid tema positsiooni aga oluliselt järgnevate aastate jooksul. Praeguseks ajaks Empire Poker veel töötab, kuid ülejäänud „skinnid” on kadunud.

Absolute Poker – vaid boonusmängijatele

Kui kuskil enam midagi paremat „hoorata” ei olnud, võtsid boonusmehed ette Absolute, kus maksti sisuliselt eluaegseid boonuseid, mille vabastamine madalates limiitides kujutas endast umbes 100% rakeback’i. Negatiivne tõsiasi oli see, et „boonushoorade” kontsentratsioon oli selles toas väga kõrge, mängud supertight’id ning igavad ja Absolute graafika võrreldes eelmiste pokkeritubadega pehmelt öeldes kohutav. Samas, keskmisest parem mängija suutis ka siin näidata kasumit, mis kindlustas vähegi rahuldava äraelamise. Ka tänasel päeval on skandaalidest räsitud Absolute Poker jäänud suuresti rakeback-prode lemmikuks.

Pacific Poker – intant boonus koheselt arvele

Üks hämmastavamaid saite oli Pacific Poker (tänane 888.com), mis ka 2010. aastal meelitab inimesi instant boonustega. Nii oli see ka 2004. aastal, kuid selle vahega, et kui praegu peab boonuse kindlasti „välja mängima”, siis tollal võis selle südamerahuga koheselt cashout’ida. Üsna huvitav oleks teada, kui palju pokkerituba enne kahju kannatas, kuniks suudeti kontrollida, et mängija enne cashout’i tegemist ka vajaliku koguse „läbi reigiks”. Põhjus, miks „boonushoorad” kippusid tegema cashoute vaid mõne mängitud jaotuse järel, peitus tihtipeale selles, et Pacificus sai korraga mängida vaid ühes (!) lauas ning tarkvara kippus vähemalt korra tunnis kokku jooksma. Vastasel juhul poleks probleeme olnud, sest kui Cryptos mängiti lihtsalt ülikehvasti ja PartyPoker’i laudades istusid suuresti vaid purupurjus gamblerid, siis Pacificu tase oli veel kesisem – kohe selline, et võttis mõtlema selle üle, mis mängu seal üldse mängitakse?

888.com on ka tänasel ajal hinnatud ning populaarne mängutuba, mille tarkvara on teinud läbi tublid uuendused, kuid mängud on endiselt fishised.

Jah, olid ajad...

VEEL LUGUSID

Mida Sa arvad?