Unibet Openi päevik (4): Pikk tee koju läbi Riia

stansted

Viimane päev Londonis möödus üsnagi rahulikult – kõik oluline oli tehtud ning vaikselt hakkas murdma ka väsimus, sest kolm sisutihedat päeva ning ööd olid oma töö teinud.

Eestlaste mängust ning tulemustest põhiturniiri teisel päeval teavad nagunii kõik, kuid kordame siiski olulisemad asjad üle. Hoolimata tõsiasjast, et ühel mänguetapil oli kokku sees veel julgelt üle 50 mängija, "suudeti" kõik allesjäänud kolm eestlast ühte lauda paigutada ning see ei lõppenud kahjuks kohe üldsegi hästi. Esimesena langes Imre Harjaku käe läbi ning mis kõige hullem – varsti lendas ka Harjak ise. Ainus mees, kes kulges rahulikult ja probleemideta rahadesse, oli teist päeva chipliidrina alustanud Runnar, mis tähendas kindlust vähemasti selles, et tühjade pihkudega eestlased ei jää. Kahjuks jäi tal siiski finaallauast omajagu puudu ning tobe bad beat A8-ga A7 vastu lõpetas Runnari tee 18. koha ning 4,095 poundiga.

Pettumus? Aga vaadakem näiteks leedulasi. Olles Londonis tiimiga, kus kõikvõimalike funktsionäride hulk ületas selgelt mängijate oma, ei jõudnud nad sugugi mitte nii kaugele, kui meie mängijad. Kuskil poole viie paiku õhtul jooksin baarileti ääres kokku Full Tilt Poker Challenge produtsendiga, kes rehmas käega, et kõik omad on out ning neil pole kasiinos enam midagi teha (tolleks ajaks olid Harjak ja Imre veel mängus). Ta soovis edu Eesti mängijatele ning kutsus mind seejärel veebruaris toimuvatele võtetele Vilniusesse. Nojah, kui aega juhtub olema, siis miks mitte. Kutsuti ju juba augustis, kuid samal ajal juhtus olema sõbra pulm.

Ajal, mil Runnar mängis, istus kogu seltskond baari ees olevatel tugitoolidel, tellis vaikselt kokteile ja õlut ning ajas juttu. Ei saa eitada, et pikapeale võidki ennast sinna unustada ning lükata pidevalt edasi isegi järjekordsele mängijate peole minekut, kus ometi ootamas niivõrd armsaks saanud avatud baar. "Kummi venitati" kuni poole üheni ning kui osa seltskonnast lõpuks minema hakkas (ööklubi asus umbes 20-minutilise bussisõidu kaugusel), siis teised oli väsimus juba maha murdnud.

Autor Unibet Openi turniirisaalis
Autor Unibet Openi turniirisaalis

Ainus mees, kel kasiinosse pärast esimest päeva mingit asja polnud ning keda ka Londoni linn eriti ei köitnud, oli Marek Kolk, kes töötas visalt internetis (netiühenduse eest tuli tasuda 15 naela ööpäevas arvuti kohta, kuid õnneks oli see üsna korralik). Vist üsnagi edukalt, sest pühapäeval demonstreeris ta mulle näiteks ühte HU lauda, kus oli suutunud max buyini 26-kordistada! Oli teine üsna heas tujus kuni ärasõiduni ning avaldas lootust, et kui koju jõuab, ei ole loodetavasti naine teda ära bänninud ja laseb ikka koju sisse.

Ega muud olulist ei oskagi kirjutada. Esmaspäeva õhtul käisin hotelli wellness-keskuses, kus oli umbes 12x5 m. bassein, kaks sauna (kus oli kõike muud kui soe) ning jõusaal. Eilne äratus kell 9.30, hommikusöök ning sõit Stanstedi lennuväljale. Bussipeatuses kohtusime juhuslikult PokerStarsis töötava Reginaga, kes naasnud just pokkeriturniirilt Iirimaalt ning sõitmas kümneks päevaks kodumaale puhkama. Teekond Iirimaalt Londonisse kujunes tal aga eeldatavast oluliselt pikemaks, sest lennuk maandus Londoni asemel hoopis kuskil Kesk-Inglismaal ning pealinna tuli sõita rongi ja bussiga (etteruttavalt võin öelda, et see ei jäänud ainsaks vintsutuseks tema koduteel). Hoolimata sellest, et meid vedanud Easybusil ütles üles käigukast ning bussijuhist Jamaika päritolu tegelane ei jätnud endast just erilise mehaaniku muljet, jõudsime siiski kolmanda käiguga täistuuridel logistades õigel ajal kohale. Lennuk tõusis õhku kell 15.45 ning lendas üheksa Unibet Openil käinud eestlasega pardal kalli kodumaa suunas. Mäsa ja Janek põrutasid Riiaga, Runnar jäi oma naisega veel paariks päevaks Londoniga tutvuma ning Kalev saab nüüd rahulikult oma põhitööga edasi tegeleda.

Siinkohal võis eeldada, et reis on läbi, kuid võta näpust. Lõpetasin kirjutamise kella 19.35, mil ekipaaž (seekord oli lisaks komandörile ka esimene piloot naissoost) teatas, et Tallinnasse jääb 100 miili ning alustatakse maandumist. Kuskil Keila kandis hakkas lennuk aga taas kõrgust koguma ning peagi teatas komandör, et Tallinnas on kehva ilma tõttu maandumine võimatu ja me suundume Riiga. Läti pealinnas me ka poole tunni pärast maandusime ning üks vendadest Kolkidest viskas nalja, et kui "naine on roolis, pole kunagi teada kus maandutakse". Tallinnasse sõitsime seega bussiga, mille roolis oli umbkeelne poolakas, kes arvas et temperatuur tema päevinäinud veokis peab olema vähemalt 35 kraadi. Koju jõudsin täpselt kell 4 varahommikul.

Kõik teed lõppevad...Riia lennujaamas!
Kõik teed lõppevad...Riia lennujaamas!

Lõpetuseks. Regulaarselt Unibet Openitel käivad inimesed (ma usun et sama käib ka EPT fännide kohta) väidavad, et see tekitab omamoodi sõltuvust. Ma saan sellest suurepäraselt aru ning tuletan meelde, et järgmine Unibeti pokkerifestival on juba märtsis ning vähemalt kolm Eesti mängijat on sinna ka piletid lunastanud! Kas näeme Maltal?

VEEL LUGUSID

Seotud turniirid

Mida Sa arvad?