Juhtkiri: Kas pokkerit on liiga palju?

Namsing

2009. aasta kevadel, mil Euroopa vaevles sügavas majanduskriisis, algas Eestis tõeline pokkeribuum. Laudadesse ilmusid nagu võluväel inimesed, kes alles hiljuti pidasid pokkerit karmiks hasartmänguks. Suuresti tänu PokerStarsi turundajatele jõudis pokker kiirelt massidesse. Ühtäkki said hoo sisse paljud pokkeriga seotud uued ettevõtmised. Aasta hiljem jõustunud kurikuulus kaughasartmänguseadus küll pidurdas uute mängijate arvu hüppelist tõusu, kuid uued ettevõtmised eesostas Tallinna EPT-ga olid niivõrd vägevad, et buum jätkus.

Kõlab ju suurepäraselt? Me võime avalikult öelda, et oleme pokkerimängijad ja meile ei vaadata enam viltu. Me võime häbenemata ennast turniiridele täisnimedega registreerida ning meie kolleegid või tööandjad lepivad sellega, kuna nad mängivad tihtipeale ka ise.

Kuid ikkagi tahaksin ma rääkida buumist pisut teises võtmes ning esitada küsimuse: kas pokkerit ei ole hetkel äkki liiga palju ning müra pokkeri ümber liiga vali?

Ma saan aru, et paljud (eriti vähem kui viieaastase mängukogemusega pokkerifanaatikud) ei pea seda mõttekäiku õigeks. Mis mõttes? Pokker on fun ning kõige mõnusam hobi maailmas. Vähemalt üle päeva kohtan ma Facebooki suhtlusvõrgustikus olemuselt sisutühjasid postitusi stiilis „Pokker on elu”, mida mõttekaaslased hoobilt „laikivad”. Oh, ärge arvake, et ma tahan teid hukka mõista. Ma pigem kadestan teid – olete nagu värsked armunud, kes näevad mängus seda sära, mis kogenud mängijate silmades on hakanud tuhmuma. Te käite turniiridel ja te naudite iga minutit – mängu ennast, seltskonda, uusi ettevõtmisi ning omandatud teadmisi.

Kui pokkerimängijad lahterdada amatöörideks ja proffideks, siis kõige ujuvam seltskond kipub olema just amatööride oma. Mängitakse aasta, paar...vahest ka viis ja siis leitakse mõni uus hobi. Proffidel seevastu võib küll mäng totaalselt üle visata, aga nad on pahatihti sunnitud jätkama põhjusel, et suudavad sellega teenida rohkem kui erialal, mida on õpitud või millel töötatud. Kuna pokkeribuumi paisudes keskmine mängijate vanus aina langeb, on ka hulgaliselt selliseid proffe, kes ei olegi oma elus ühtegi muud tööd teinud ega kujutagi täpselt ette oma potentsiaali teistel elualadel.

Sarnane loogika iseloomustab ka pokkerialal töötavaid inimesi. Nagu mistahes teise töö või ettevõtmisega tegeletakse sellega üldjuhul täpselt niikaua, kuni tegevus ise on meelepärane ja/või hästitasuv. Kui lõbu kaob ja raharull enam ei veere, siis leitakse kiirelt teine tegevus.

Pokkeriturniiride sära tuhmub

Aga ma ei tahtnud tegelikult rääkida üldsegi ainult sellest, et inimesed pokkerist või mistahes muust hobist tüdinevad. See on täiesti loomulik. Ma olen mänginud pokkerit regulaarselt 1994. aastast alates (sellest viimased kaheksa aastat aktiivselt ka internetis) ning ei tahaks öelda, et olen pokkerist tüdinenud. Aga seda julgen küll väita, et liigne müra hakkab mind kohati väsitama. Just selline müra, kus igast täiesti tavalisest ettevõtmisest maalitakse pilt kui ainulaadsest ja ülitähtsast üritusest või iga „above average” pokkerimängijat pushitakse kui tõelisest staari omas maailmas. Pikaajalise kogemusega mängijatest pole ma kindlasti kaugeltki ainuke, keda võtab muigama ütlus „sellelt live-turniirilt või pokkeriürituselt ei saa puududa.” Kuidas ei saa? Sõbra pulmast ei taha ega ole viisakas puududa. Paljudel olulisel kohtumistel tuleb viibida. Perekondlikel tähtpäevadel peab käima. Ja lõppude lõpuks käib ka lihtsalt puhkamine ja laisklemine asja juurde. Aga mõnelt pokkeriturniirilt...no halloo!

Tänane pokkerikalender on tuubitud täis kõikvõimalikke „megaturniire” ja üritusi, üks tähtsam kui teine. Praktiliselt ei möödu ühtegi nädala(vahetus)t, mil ei toimuks järjekordsed universumi, maailmajao, Eesti või mõne linna meistrivõistlused, karikaturniirid, plaanilised kasiinode või pokkeritubade suurturniirid, klubide ja teiste ettevõtete promoüritused, rahvusvahelised ettevõtmised ning „eriti tähtsad kodumängud”. Pagan võtaks – kui oleks tõesti soov või vajadus neil kõigil osaleda, siis tuleks ohverdada sisuliselt kogu oma vaba aeg ning omada taskus rasket tengelpunga juhuks, kui flipid ära ei kuku. Selline graafik ei sobiks ju isegi mitte igale pokkeriprofile, amatööridest rääkimata!

Ülitiheda turniirikalendri resultaadiks ei ole kahjuks mängijate arvu järk-järguline kasv, vaid pidev vindumine. Eelmisel nädalal peetud Olympic Open Championship (endise nimega Baltic Open) oli aastaid regiooni tähtsaim pokkeriturniir, millel osales 2007/2008 aastal hoolimata 1000-eurosest sisseostust pea 100 mängijat. Sellel aastal lõi poole odavamal põhiturniiril kaasa kõigest 17 mängijat, kellest suurem hulk Olympic Online pokkeritoa „särgimehed”. Kahju tunnistada, kuid tervikuna oli see üritus täielik läbikukkumine. Pole isegi mõtet tugineda faktile, et osalejate arvu pidev vähenemine on tingitud üldisest majanduslangusest, sest pokkerimängijate ning tipptegijate arv on alates 2008. aastast ju jõudsalt kasvanud!

Aga osalejatega on hädas ka teised ettevõtmised, kuigi mängijad ei ole tegelikult ju kuhugile kadunud. Et juunis toimuvale tõeliselt rekordilisele rahvaturniirile Triobet Openile on kahe kuu jooksul registreerunud vaid pisut üle 400 mängija, tundub üllatav; eriti kui arvestada PR-alast töömahtu, tihedat satelliitide kalendrit ning asjaolu, et tubli hulk pileteid on juba jagatud ka täiesti tasuta. Suve-, talve- ja kevadpäevad – kuhu on jäänud massiline osavõtt? Suure hurraaga loodud pokkeriklubide üritused, Playmakers Club’i algselt massilise osalejate arvuga ettevõtmised, ETPF suurejoonelised projektid ja auhinnagala jaanuaris kogusid oluliselt vähem publikut, kui oodati. Eelmise aasta üks parimaid projekte ETS vaagub sisuliselt hinge. Pokkeritoad jagavad massiliselt turundusnänni, mängulaudu, kohvreid, raamatuid ja turniiripileteid, aga tõsiseid mängumehi ei huvita need vidinad peaaegu üldse.

Üks vähestest viimase aja üritustest, mis ennast täielikult õigustas, oli Eesti Pokkerikarikas Pärnus, mis oli erakordne ning täiesti uue kontseptsiooniga ettevõtmine. Just uudsust tulebki pidada edu võtmeks. Kuid kas seda ettevõtmist saadaks kahe aasta pärast sarnane edu, ei ole enam niivõrd kindel. Superhästi läbiviidud PokerStars Baltic Festival vol. 1 oli tase omaette, kuid vol. 2 sarnanes pigem mõnele kassahitile inertsist vändatud järjega. Ma kardan, et pikapeale võib tuhmuda ka EPT sära, mis kõikide eelduste kohaselt selle suve augustis taas Tallinnas toimub.

Eesti pokker vajab suurt hitti!

Meedia ja mängukorraldajate poolt on loodud rida eeskujusid edukast pokkerimängijast, kes oma elu naudib. Alatasa kolistab mõni pokkerihai mööda maailma toimuvatel pokkeriturniiridel, kuid hoolimata live-ülekannetest, laiema meedia kaasamisest ning põhjalikust oma mängijate käekäigu kajastamisest, olen ma kindel, et publiku huvi hakkab vaikselt vähenema. Kas just praegu, aga pikemas perspektiivis kindlasti, kui vahepeal tipptulemusteni ei jõuta. Eesti pokkerimängija adub, et tavapärane edukas netigrindimine on hoopis kõvem näitaja, kui korralike lisakuludega suurturniiridel (paremal juhul) mincashide järel käimine ja tavatarbijagi on pikapeale mõistmas, et kuskilt tuleb ju võtta ka see x-tuhat eurot, mis on cashini mittejõudmise korral kaotatud raha.

Mis päästaks? Loomulikult üks korralik hit! Kui keegi eestlane jõuaks EPT-l kolme parima hulka, võidaks WSOP käevõru või pääseks põhiturniiril finaallauda, siis oleks tegemist piisavalt kõva saavutusega, et selleks pasundaks uljalt kogu üleriiklik meedia ning mida ka pokkerimeedia võiks kedrata aastaid. Seega - Imre, Henri, Janar ja co. – teil on olemas nii oskused, raha, motivatsioon, kogemused kui kõikide Eesti pokkerifännide toetus. Millal te phillide ja dwannide eest selle kõige rammusama rahahunniku ära napsate ning viite avaliku arvamuse live-pokkerist hoopis teisele tasemele ?

Kas pokkerimull paisub edasi?

Aga võtame nüüd teema kokku. Mida arvate teie – kas pokkerit on hetkel liiga palju? See on fakt, et infomüra on tänasel päeval tohutu – meil on vähemalt kümmekond pokkeriportaali, pokkeripubi, arvestatav kajastus suures meedias (mis on mõistagi hea), teleshow’d, pokkeriraadio, varsti ka pokkeri-TV. Kas ei ole seda väikese riigi ja vaid mõne tuhande aktiivse mängija jaoks liiast?

Mõneti tundub mulle, et praegu kipub paisuma omamoodi kinnisvarabuumi kõrgajaga sarnane pokkerimull, mil iga turuosaline üritab pigistada välja viimast ning taguda rauda, kuniks see on veel kuum. Juba praegu väidavad pokkeritubade töötajad, et uute klientide leidmine on väga raske. Pigem käib pidev võitlus juba olemasolevate mängijate nimel, keda tahetakse kõikvõimalike lisahüvede abil, mis võivad operaatorile isegi majanduslikult kahjulikud olla, enda saidile mängima meelitada. Ükskord saavad aga promorahad otsa ning investeeringud maailma mastaabis mikroskoopilisele turule vähenevad oluliselt. Ei ole ju mõtet matta tohutuid summasid üksikutele promodele, mille osalejate arv tänu liigsele pokkerimürale aasta-aastalt väheneb. Õigemini – on neid ettevõtmisi üldse vaja?

VEEL LUGUSID

Mida Sa arvad?