WSOP 2017 Jälgi ülekannet

Nädala välkküsimustele vastab Andreas Kaju

Andreas Kaju

PokerNews Eesti tutvustab Eesti pokkerimängijaid, esitades neile kümmekond kiirküsimust. Esimesena vastab nendele tänavuse Eesti pokkeri meistrivõistluste heads-up võitja Andreas Kaju.

Kui kaua oled pokkerit mänginud, kuidas selle haarava mänguni jõudsid?

Alustasin vist ca 7-8 aastat tagasi. Sattusime oma seltskonnaga ettevõtete vahelisele pokkeriturniirile Kevadbluff. See tekitas huvi, siis tegin pokerroomi ja partypokerisse kontod ja nii ta läks. Vahepeal olen küll erineva pikkuse pause pidanud, viimased kolm aastat järjepidevamalt mänginud. Noorena käisin malekoolis ja suvel vanaema juures mängisin kohalikus spordiveteranide klubis kõvasti bridži. Lisaks olen ma väga konkurentsihimuline ja võistlusjanuline, pokker annab ühe täiendava võimaluse teistega mõõtu võtta.

Eesmärk pokkeris? Eesmärk elus?

Pokkeris on mul eesmärk lihtsalt õppida ja areneda pidevalt. Kuna see ei ole mu põhiline sissetulek, siis olen oma otsustustes ja valikutes vabam. Olen saanud endale lubada soovi korral seda, et mängin mingil perioodil ainult mõnda uut formaati ja loen selle kohta võimalikult palju, analüüsin oma mängu.

Kuna mul on nüüd lisaks naisele ka laps, siis see ei soosi suure volüümiga mängimist. Olen pidanud oma mänguharjumusi kohandama sooviga aega pere seltsis olla (lisaks on mul ka muid hobisid ja huve) - sellega seoses tuleb ilmselt rohkem mängida hoopis turniire. Mõtlen veel selle üle, aga esialgu olen eesmärgiks võtnud ühendada suuremaid pokkerifestivale perepuhkustega. Nii saame kõik koos reisida ja puhata ja mina saan oma mänguisu täis.

Mida pokker on sulle õpetanud?

Kui tõsiselt vastata, siis tõenäosusest ja riskide avaldumisest ja nende juhtimisest. Inimestel on kalduvus ebatõenäolisi riske alahinnata. Kui pokkerit mängida piisavalt suure volüümiga, siis satud piisavalt tihti vägagi ebatõenäolistesse stsenaariumitesse. See õpetab ka muudesse elus või töös esinevatesse riskidesse suhtuma natuke aupaklikumalt. Kuivõrd minu päevatöö seisneb paljuski oma klientide erinevate riskide haldamises ja nende avaldumisel sobivalt reageerimises, siis sobib pokker kokku mu üldise mindset-i ja eluvaatega - vähemalt hetkel.

Lisaks on pokker õpetanud taluma stressi - ebatõenäolised õnnetud jaotused muudavad su ajapikku võrdlemisi tuimaks nende kordumise suhtes. Tead, et nagunii neid tuleb ja mis seal ikka. Eks nii on ju ka elus üldse - suur osa väga headest või väga halbadest asjadest on kinni juhusest, mille üle sul kontroll puudub. Võti on vältida olukordi, kus satud väga suure riskiga olukordadesse. Kui aga oled valmis suurt riski võtma, siis ainult sobiva hinnaga.

Millest oled pokkerimängu pärast loobunud?

Kuna mängin siis, kui laps magab, siis selle võrra olen ilmselt vähem lugenud raamatuid, kui võiks. Aga alati püüan enne magamaminekut ka lugeda, sest see pole une kvaliteedile väga hea, kui viimane asi, millega tegelesid, oli pokker. Teen nii ka öösel live-mängult koju/hotelli jõudes. Püüan midagi lugeda.

Kas oled kunagi olnud pokkerimängu peale nii "tildis", et kodus mõne asja ära lõhkunud?

Mul on tilt-managemendiga suhted üldiselt head. Ma teen küll tilt-muuve - enamasti mängin suvalisi kaarte nagu nad oleksid kuningad, aga ei lähe emotsionaalselt endast väga välja. Eriti kuivõrd ma mängin viimasel ajal turniire ja kui sa sügavalt jooksed (Sunday Millil jõuad esisaja sisse reeglina kusagil kl 6 hommikul), siis füüsiliselt tilti minnes ärataksin ma naise ja lapse üles. Nii et olen end püüdnud vaos hoida.

Sinu pokkeriiidol Eestist ja välismaalt?

Eestis on tekkinud väga palju ägedaid mängumehi, kellega on erinevatel põhjustel tore ühes lauas olla või kelle mängu vaadata. Lisaks muidugi Henri ja Katri Käsperile, kellest pean ka üldiselt lugu, Leiboldid, Mauri Dorbek, veel meeldivad mulle nt Ragnar "forell" Uibooss (R.U.), noortest mängijatest kindlasti veel Matthias T; Linnamägid on viisakad ja sümpaatsed. Suvalised näited, kes on viimasel ajal lihtsalt hästi silma jäänud enda laudades. Neid on palju. Ma ütleksin pigem nii, et viimaste aastate Eesti live-mängu pilt on oluliselt muutunud ja sümpaatseid mängijaid on oluliselt rohkem, kui nõmedaid.

Minu sümpaatia võitmiseks ei pea palju tegema - kui ei ropenda lauas ega märatse, siis oled juba normaalne mängija :) Kuna ma pole ise suurem asi jutumasin lauas, siis mulle meeldib, kui on mängijaid, kes ise on aktiivsemad ja suudavad ülejäänud lauda rohkem elavamaks muuta (vähendades mängijate keskendumist ja suurendades vigade esinemistõenäosust).

Välismängijate osas - ma pole originaalne ja ütlen, et Tom "durrr" Dwani on äge vaadata. Negreanul on fantastiline kätelugemisoskus, aga ta mängu pole selle kümnendi telepokkeris atraktiivne vaadata, sest ta small-ballib ja mängib väikeseid potte. Uuematest meeldib mulle Wilinofsky, mõned veel. Aga kuna ma väga suure BI-ga turniire pole ise mänginud, siis telepildi põhjal ei tahaks ka midagi öelda, see võib väga petlik olla.

Kui sõber hakkab rääkima oma järjekordset "bad beat" lugu, siis millele mõtled samal ajal ise?

Lilledele ja liblikatele. Aga selleks ju sõbrad ongi, et üksteise bad biidid kaastundliku näoga ära kuulata, midagi pole teha - tuleb kannatada :)

Lemmik pokkerimõte?

Ei ole vahet, kas pokker on oskusmängu sugemetega õnnemäng või õnnemängu sugemetega oskusmäng. Selleks, et õnnest saadav võimendus ära kasutada, on vaja selle hetke äraootamiseks pildis olla.

Millisel pokkeriturniiril sooviksid kõige rohkem osaleda?

Raske öelda. Raha teenimise seisukohast tuleks käia võimalikult palju Prantsuse, Hispaania või Itaalia pokkerituuridel, seal on mäng pehmem. Aga kindlasti võtan elus ette nii pikema WSOP puhkuse kui kavatsen ka EPT'del mängida.

Lemmik stardikäsi, mis tähendab Sinu jaoks rohkem kui taskuässad?

Ausõna, pole olemas. See lemmik-käte värk on ju selge leak, ma ei saagi sellest aru. See on voo-doo.
Ja mis suuri taskupaare puudutab, siis neid on üldiselt deepstack mängus raske üldse hästi (st mitte lihtsalt kasumiga, vaid suure kasumiga) mängida.

Kellega tahaksid heads-upi mängida. Miks?

Elu peab ju koosnema ägedatest mälestustest. Kui õnnestuks mõne suure turniiri finaallauas telekaamerate ees võidu higistada mõne tuntud ässaga, siis oleks sellest mälestuseks küll ja küll.

Sinu suurim ühekordne võit?

Ei midagi sellist, mis Eesti pokkerikommuuni väga elevile ajaks. Olen viimased 3a suutnud oma graafikuid mustas hoida, see on kõige olulisem.

Pokkeriraamat, mida soovitaksid teistele?

Iga arengufaasile on oma raamat ilmselt. Alustajatele soovitan Harringtoni kahte cashi volüümi, see aitab kenasti kivi tagant välja.
Samuti soovitan tagantjärgi läbi lugeda 2+2 pokkerifoorumis concept of the week postitused ja üldse lugeda strateegia-threade.

Parim pokkerifilm?

Enamasti on need väga halvad. Viimase 5-6a on pokker olnud ka vabam sotsiaalsetest stigmadest, nii et seda eksponeeritakse igasugustes telesarjadeski - enamasti kuidagi väga ebaõnnestunult - kolm mängijat loobivad limit-raise'e korda mööda panka, käed reeglina kolmik-nelik-mastirida :)

Kui aus olla, siis Roundersit ma olen muidugi vaadanud päris palju kordi. Lock, stock & 2 smoking barrels meeldis ka, kuigi mängu sisuline külg oli seal nõrk - aga see-eest oli ülejäänud film väga äge :)

Mõni pokkerianekdoot või lõbus vahejuhtum?

Kuna ma reisin suhteliselt palju, siis astun tihti ka kohalikest pokkeritubadest läbi. Tänu ühele vahejuhtumile on mul eluks ajaks meelde jäänud, et alati tuleb kohapealsete "majareeglitega" tutvuda. Puerto Ricos San Juan Radissoni cashi lauas mängisin neli aastat tagasi kohalike haidega limit texast. Kaotasin igal tänaval capitud suure panga showdownil parema käega, sest nooruslikust uljusest viskasin kaardid üks haaval face-up lauale. Nii aga ei tohtinud, mõlemad kaardid korraga. Nii et suhteliselt igav vahejuhtum :)

Spekuleeri, mis on pokkerist saanud 10 aasta pärast?

Ei ole aimugi. Tundub, et ka suured turud siiski reguleerivad pokkeri ära, säilitades seadustatud võimaluse seda mängida. Natuke USA poliitikat jälgides olen veendunud, et see juhtub ka seal.

High-rollerite migratsiooni (nagu linnud :) jälgides on selge, et kõige parem lähitulevik on Aasias. Seal on õnne- ja oskusmängudel ka ajalooline roll ajaveetmises - soovitan nt lugeda Hiina kohta.

Positiivne programm oleks see, kui pokkeritubade asutamine oleks lahutatud kasiinopidamisest. Pokkeritoale (ainult lauamängud mängijate vahel, mitte "maja" vastu) võiksid kohalduda pehmemad nõuded. Nii saaks neid vabas vormis pidada nt pubides või muudes mänguklubides. Nt Suurbritannias on valitsus reguleerinud low-stakes pubipokkeri (turniirimängud).

Aga kokkuvõttes - pokker pole elu. Vaevalt, et pokker ka minu jaoks põhiliseks sissetulekuks peaks kunagi arenema - pubipokker ehk mäng sõprade seltsis on tore. Pool mänguajast kulub vestlusele. Aga netipokker elukutsena on sotsiaalselt väga karm, rusuv. See eeldab peale mänguoskuse pideva arendamise ennekõike väga sobivat psühholoogilist profiili ja tugevaid taustajõude - perekonda, kes mitte ainult ei lepi, vaid ka on valmis toetama. Arvestades aga, et pokkeris on võitvaid mängijaid siiski maksimaalselt 5% koguhulgast, siis ei saa selliseid perekondi olla väga palju :)

Mina pokkerit elukutseks kellelegi ei soovita!

VEEL LUGUSID

Seotud mängijad

Mida Sa arvad?