Juhtkiri: Steikimine on halb investeering

Maheaatom

Ma tahaksin seekord kirjutada pikemalt steikimisest. Mitte konkreetselt mõnest järjekordsest pokkeriskandaalist, pettusest või arusaamatusest, vaid teemast üldiselt.

Sellest, miks üldse steigitakse ning kantakse sisuliselt võhivõõraste inimeste kontodele suuri summasid lootuses, et nad sellega imet teevad.

Sellest, miks steiki küsitakse ning kes on küsijad – kas mängijad, kes seda üleüldse väärivad.

Ning mis juhtuks, kui steikimine maailmast ühel hetkel ära kaoks?

Üle bankrolli mängimine on luuseri tunnus

Me kõik teame, et pokkerimängijad jagunevad võitjateks ja kaotajateks, kellest viimased on selges enamuses. Teisiti ei saakski. Keskmise hobimängijast kaotaja jaoks pole selles erilist traagikat – ta mängib oma raha eest meelelahutuslikel eesmärkidel ning tal on selleks täielik õigus.

Tõeline võitja on kasumis igal pool ning selleni jõudmine algab eelkõige jõukohase mängutaseme valikust, olgu see kasvõi NL25. Kaotajate hulka kuuluvad seevastu nii need, kes lihtsalt mängu ei biidi, kui ka need kes näiliselt nagu isegi biidiks, kuid kelle bankrolli haldamine ei kannata vähimatki kriitikat.

Mida ma tahan öelda on see, et pole olemas „võitvat mängijat, kel on raskusi bankrolli haldamisega“. See mängija on täpselt samaväärne gämbler mõne pokkerihaiga, kes turniiride vaheaegadel hirmkõrgete panustega aparaatidel täristab. Tal võib küll kohati õnne olla, kuid pikemas perspektiivis on tegemist pesuehtsa luuseriga. Jällegi, kui gämmeldakse enda raha eest, pole see kellegi teise asi, kuid sageli jääb sellest väheseks ning minnakse teiste taskute kallale.

Eelmisel aastal lõhkenud pokkerimulli tõttu on tekkinud küllaga neid mängijaid, kes näitasid küll omal ajal kõrgeid võidumarginaale, kuid enam sellega hakkama ei saa. Targemad neist valisid mõne teise mängu, kraad madalama leveli või tegid pokkeriga (ajutiselt) lõpparve.

Teised jälle müdistavad vanas vaimus edasi, leiavad et nende staatus lihtsalt ei luba madalamal mängida ning otsivad võimalusi „seisusekohase“ elu jätkamiseks, nuiates vajadusel raha teistelt. Seda saades on nad üsna tõenäoliselt aga peagi taas käpuli ning ilma mitte ainult rahast, vaid ka senistest headest suhetest.

Kas sõbrad väärivad "halastussteiki"?

Et inimesed mängivad sageli üle rolli, on kahjuks fakt. Isegi keskmine Eesti meistrivõistluste põhiturniiril osaleja teeb seda, sest rahahaldamise põhireegleid arvestades peaks paljud piirduma hoopis rahvaturniiriga.

Sääraste turniiridega seoses meenub mulle sagedane nn. halastussteigi küsimine. See on olukord, kus mõni populaarne ning sotsiaalselt aktiivne isik korjab raha mingil turniiril osalemiseks ning tal on piisavalt respekti selle saamiseks. Pettasaamise ohtu on investorite jaoks küll minimaalne, pigem on hoopis tõenäoline aga see, et steigitava tase jääb turniiri keskmisele alla ning raha rändab mutiauku.

Halastussteik on iseenesest kena asi, kuid mina eelistaksin sellele pigem kinkimist. Kinkimisega ei kaasne kohustusi ega põhjendatud ootusi. Näiteks kui su hea sõber tahab tõepoolest kord elus Eesti meistrivõistluste põhiturniiril osaleda, siis miks mitte rahad kokku panna ja talle kena jõulukink teha?

Või siis teine variant, kui sõbrast on äkitselt saanud kaotav mängija. Äkki peaks teda üritama hoopis teist moodi aidata, näiteks uue töökoha otsingutel või toetada rahaliselt eluga toimetulekuks, kuid mitte enam pokkerimänguks? Hoolige oma sõbrast ja unustage sellistes olukordades pokker!

Võitev mängija steiki ei küsi

Tõeliselt võitvad mängijad küsivad steiki haruharva. Miks? No kasvõi sellepärast, et võitev mängija saab aru, et steigi andjat huvitab kasum. Kui sa suudad aga nagunii võita, siis miks peaksid oma tulusid veel kellegi teisega jagama?

Kui ma lasen oma silmade eest läbi kõik need tuntud Eesti mängijad, kes ründavad Hendoni edetabeli kõrgemaid kohti, on suurteks eeskujudeks netipokkeris ning keda ma oleksin vahest ka ise nõus steikima, siis ei meenu mulle küll kedagi, kes avalikult steiki küsiks. Vähemalt mitte viimaste aastate jooksul.

Tundub ju raske kujutleda näiteks Imret minu ette astumas ning küsimas: „Kuule, mul läheb hetkel kehvasti, äkki aitad WSOP pileti hankimisel?“ Vaevuusutav. Sest kui tal läheb piisavalt hästi, mängib mees WSOP-l oma raha eest; kui aga kehvasti, siis piirduks ta selle asemel kasvõi Pargi 11-euroste algajate turniiridega.

Enamasti on steikija jaoks halb projekt ka turniiriosakute ostmine juba hangitud piletist. Kui see on võidetud mõnelt freerollilt või erikampaanialt, pole võitja tõenäoliselt selle taseme turniiriks lihtsalt küps. Isegi kui on, siis näiteks WSOP-l põhjustab USA maksupoliitika kohese 30%-line negatiivse ROI…

Steikimine ühele turniirile võrdub bingopiletiga

Iseäranis kehva tasuvusega äriprojekt on mängija x steikimine ühele tavaturniirile, kui tegemist pole just tohutu overlayga ettevõtmisega. Live-pokkeris pole Eestis mitte ühtegi mängijat, kellel oleks vastaste ees niivõrd suur eelis, et ühekordne projekt end ära tasuks.

Majanduslikus mõttes on see sama, mis osta Eesti Lotost patakas 50%-lise võiduvõimalusega lotopileteid. Viimasel juhul toetad sa vähemalt Eesti kultuuri ja sporti ning võid vahel harva ka suurelt hittida.

Kui tegemist on millegi suuremaga, näiteks WSOP või EPT laadsega, tekib paremal juhul oht suure hiti korral lihtsalt „üle lastud saada“, sest mõned tegelased lihtsalt ei soovi võidetud kümneid tuhandeid teistega eurosid jagama hakata. Halvemal juhul pole aga „scared money“ tüüpi kangelasel lootustki cashida. Loomulikult on vaid vähesed nõus tunnistama, et nad tõepoolest on „scared money“.

Kuniks on nõudlust, ei katke ka pettused…

Hoolimata viimaste aastate jooksul rohkelt kajastatust leidnud pettustest ning lihtsalt ebaõnnestunud projektidest pean ma ikka ja jälle tunnistama, et mõni pokkerimängija on kohutavalt sinisilmne ning suuri summasid loovutatakse kas täiesti tundmatutele või vaid läbi interneti tuntud inimestele.

Kuidagi ei taheta endale aru anda, et igal alal on mesimagusa jutuga huiareid ning nende otsa komistamise korral ollakse oma rahast jäädavalt ilma. Kuniks on nõudlus sellistele diilidele, on alati olemas ka pakkumine ning petistele avatud lihtne võimalus rikastumiseks. Jah, te võite ju isegi sõlmida mingi omavahelise kirjaliku lepingu ning hiljem kohtuprotsessigi võita, kuid sealt, kust mitte midagi võtta pole, ka teadupärast midagi kätte ei saa. Kulutate protsessimise peale vaid asjatult aega ja raha.

Ka mõningase tuntusega isikutele raha loovutamine on vahel vägagi riskantne. Loodan, et ma kedagi ei solva, kuid noore, ilma hariduse ja varasema kindla töökohata üksiku inimese steikimine on samaväärne sellega, kui valida külapoe tagant välja esimene ettejuhtuv joogine rullnokk, anda talle oma kolmeliitrise võtmed ja paluda auto kuu aja pärast samas seisukorras tagastada.

See kõik on juhul, kui petis osutub kaotavaks mängijaks. Aga veelgi drastilisem on olukord siis, kui steigitud mängija võidab, kuid ei soovi lihtsalt oma kasumit jagama hakata. Ka viimast tuleb sageli ette ning see tekitab investoritele veelgi suuremat tuska.

Aga mis siis, kui keegi enam kedagi ei steigiks?

Olgu, mõnikord kohtab erinevate steigipakkumiste- ja küsimiste hulgas ka mõistlike diile ning minu tunnustus nendele, kes soovivad ja suudavad korrektselt asju ajada. Kahjuks juhtub seda aga harva ning enamasti on kuskil ikka mingi konks sees või kokkulepped niivõrd segased, et igaüks võib neid tõlgendada oma nägemuse kohaselt.

Looduses kehtib reegel – tugevam jääb ellu. Pokkeris niisamuti. Kes soovivad pokkeriga elatist teenida, kuid mängu ei biidi, tegelevad tahes tahtmata vale alaga ning peavad varem või hiljem seda endale tunnistama.

Kui igasugune steikimine pokkerimaailmas lõpetada, ei juhtuks tegelikult mitte midagi. Tugevamad jääksid ikka ellu, nõrgemate agoonia lüheneks tunduvalt ning petistel tuleks nuputada välja teisi skeeme.

Vanarahvas ütleb, et laena sõbrale raha ja kaotad sõbra. Aga kui tegemist pole isegi mitte sõbraga?

VEEL LUGUSID

Mida Sa arvad?