WSOP 2017 Jälgi ülekannet

Kuidas naised Marokos käisid

  • Mariliis JõrasMariliis Jõras
Maroko

Väljas olid kõledad miinuskraadid, kui minu hea sõbranna Mirjam tegi mulle ettepaneku, millest ei saanud keelduda. Tema Madriidis pokkeriturniiril mängimine lõppes sellega, et parima naisena lõpetanuna võitis ta paketi 31. Marrakesh Poker Openile. „Ma ei teagi, mida teha,“ ütles ta mulle pärast Madriidi. Kuid sel jaanuarihommikul, kui ta minuga vestlust alustas ja kaasa kutsus, teadsin ma väga hästi, mida teha – võtta kaasa viis naist ja kohver pakkida.

Reisiseltskond sai kokku umbes 15 minutiga. Turniiri üks korraldajaid, Javier oli pannud ette kutsuda kaasa 4-5-liikmeline kaaskond, kes saaksid täpselt samasuguse paketi nagu Mirjamgi, ise tuli hoolitseda ainult kohaletuleku ja lisaööde eest hotellis. Üks tingimus oli samuti. Javier nõudis, et kõik reisisellid oleksid naised. Et ma pean väikestviisi pokkeriklubi, mille liikmed on minu ja minu kaasblogija Erle (baretigaorav) sõbrannad, saigi esmalt ettepanek osale meie klubi naistest tehtud. Ma poleks uskunud, aga 15 minutiga sain naistelt jah-sõnad. Piletid, hotell, kindlustus. Olime valmis.

Lennud möödusid vahejuhtumiteta. Londoni Gatwicki lennujaamas sai korraks ihu higistama, kui teise terminali jooksime ja üpris napilt Marrakeshi lennule jõudsime, kuid üldiselt näis reis laabuvat. Olime kõik Maroko kohta üht-teist lugenud ja teadsime ette, et igal sammul ootab ees tõsine kaamlikauplemine. Kui kuuene naistepunt lennujaamast väljus, sai kätt proovitud.

„Palju maksab sõit Es Saadi hotelli?“ uurisime meie. „Tu handrid,“ vastas grupp taksojuhti, kes meid piirama olid asunud. Üks euro on umbes 10 dirhamit. „Tulge vaadake, bussiga maksab ühele inimesele 30 dirhamit, paviljoni juures on kirjas,“ alustati veenmistaktikaga. Üks meist liikuski paviljoni juurde, kuhu oli vaba käe ja musta markeriga kritseldatud 1 person=30 DH. Yeah, right! Seems legit. Kell oli juba õhtu ja mina olin ausalt öeldes väsinud. Viimane asi, mida ma soovisin, oli tegeleda tingimisega.

Erle mainis taksojuhtidele, et meil kodus on transport tasuta. Ja mina lisasin juba järsult, et üle 150 dirhami me ei maksa. Oldi nõus. Kuigi juba sellegi hinnaga olime petta saanud. Mõtlesime, et meid paigutatakse kahte taksosse (6 reisijat ju) ja saak 150 dirhami näol jagatakse kahe taksojuhi vahel, kuid ma eksisin rängalt. Hops! – lendas lahti päevinäinud Mersu pagasnik ja uksed. Kobisime kuulekalt sisse, nii et viis naist tagumisel ja üks esimesel istmel. Kuid taksojuht kamandas veel ühe naise esiistmele ja sõit võis alata. Ausõna, ma seal taga kartsin, et kurvides hoogsalt poognaid võttes lendab emmalt-kummalt poolt uks pärani ja pool seltskonnast maandub keset asfaltit mõne rolleri või eesli ees, aga ära sa märgi, jõudsime Es Saadisse ühes tükis.

Enne teisipäevast turniiri käisime spas, mis oli üliuhke ja täiesti tühi. Seal oli ainult üks prantsuse keelt kõnelev vanaproua, kuid tema vedeles ainult basseinis ning nii jäid umbes 7-8 sauna meie päralt. Mõnulesime täie(likult kasiino) raha eest. Leidsime üles ka Raigo (Aasmaa) poolt soovitatud kohviku, mis asus mugavasti kasiino läheduses, sõime itaaliapärast toitu, mis maitses ja maksis täpselt sama palju nagu Euroopas, ning suundusime hotelli, et end lille lüüa ja kasiinosse minna.

Kuidas naised Marokos käisid 101

Mängijaid oli palju. Turniir algas minuti pealt. Meie natuke hilinesime. Erle ja Mirjam sattusid ühte lauda, Grete, Merit, mina ja Sirli aga erinevatesse laudadesse. Minu lauas istus juba viis meest ees, diiler ulatas ühe ankeedikese, mille pidi ära täitma, ning siis jagati kaarte ka. Juba luges keegi üle laua kõva häälega „Estonia“. Nüüd hakkas natuke hirm tulema – kuidas küll teeselda mingit erilist pokkerihaid, kui ma seda kaugeltki mitte pole?

Õnneks sain ma umbes kuuendas jaotuses abi, sest kätte jagati mulle ässade pocket. Tegin tõste. Small blind tõstab üle. Teen 4beti. Tema callib. Flopis äss – jess! Algas kõmmutamine. Minu õnneks oli laud nii kuiv, et hoidsin käes parimat võimalikku kombinatsiooni. Small blindil istuv härra oli teistel tänavatel checkinud, kuid callinud kõik minu panused, ja need olid päris rasvased. Meenusid Raigo kaasa pandud õpetussõnad: „Mängi kindla peale, nad armastavad seal kõik panused kinni maksta“.

Riveril läksin ma all-ini ja kõigil lauakaaslastel olid silmad punnis. Kahjuks small blind ei maksnud, ta muckis, kaarte ei näidanud ka mina. Nüüd koputasid paar meest kenasti vastu lauda ja kiitsid nii et mühises – hea flopi bet, hea turni bet, hea riveri bet ja ülihea pokerface. Muhelesin. Saavutasin selle, et laud respectis mind ja edasi oli päris tore mängida. Meie lauast käis läbi veel kaks naisterahvast. Nemad pandi aga kiiresti sellise turmtule alla, et mul oli neist südamest kahju. Testiti tugevalt, kui palju „mune“ neil on. Ja neil ei olnud eriti palju, stäkid mängiti neil käest väga kiirelt.

Arvestades, et minu jaoks kestis turniir üle 8 tunni, arvan, et mul läks hästi. Aga et teisest päevast jäi puudu poolteist tundi mängimist, on muidugi häiriv. Minu viimaseks käeks jäi üheksate pocket, millega olin keskpositsioonilt sunnitud all-ini minema, sest stäkk oli alla keskmise ja viimaste tundide kaardijooks lausa perversne. Minu vasemal käel istuval härral olid kuningad ja suurem stäkk. Lauast mulle abi ei tulnud. Selleks ajaks olid peale minu meie seltskonnast mängus veel Mirjam ning Grete, viimane vaevles samuti jubeda kaardijooksu ning hirmutavalt väheneva stäki otsas, õige pisut pärast minu kukkumist sai turniir temagi jaoks otsa.

Kõik enne meid välja kukkunud naised kurtsid halva kaardijooksu või jubeda ebaõnne üle. Kaotada stäkk umbes kolme mängitud jaotuse vältel, millest ühel korral käes üheksad ja kahel emandad...kuidas seda muudmoodi nimetada. Mina ja enne mind välja kukkunud naised liikusime tagasi enda hotelli, olime kohutavalt väsinud ja läksime magama. Teisel hommikul saime teada, et Mirjam oli jõudnud teise päeva ja see oli tõeliselt hea uudis.

Kolmapäeval liikusime kasiinosse kella 14-ks. Meie satelliitturniirile, Mirjam Deepstacki teisele päevale. Mina sain ühte lauda Sirliga, teised kolm omakorda ühte lauda. Osalejaid muudkui sadas juurde, lõpuks oli neid üle 100. Algstäkk oli väike ja levelid liikusid kiiresti. Ning õnne vähe, seda jagus vaid Sirlile, kes rääkis, et tal käes ainult AK või KK, ning Meritile, kes läks oma viimase BB-ga pimedalt all-ini, käes Doyle Brunson (T2), ning tõusis sealt väga kiiresti u 40k peale, mis tol hetkel kõvasti üle keskmise oli. Mirjam samal ajal lähenes rahadele nii jõudsalt, et meis tekkis lootus – kas tõesti tuleb siit midagi vinget?

Lüüasaanute kamp vantsis õhtupoolikul hotelli tagasi ja hakkas hoolega õlut manustama, et pettumus kuidagi Heinekeni sisse ära uputada. Samal ajal telefonid põrisesid, sest järjest paremad uudised tulid vaheldumisi nii Mirjamilt, kellele suuremad rahasummad üha käegakatsutavamaks muutusid, ning Sirlilt, kes satelliidilt põhiturniirile pileti sai. Öösel kell pool 3 tuli Mirjamilt sõnum: Päris esimeseks ei saanud, aga teine koht on ka päris hea. Ja kuidas veel, jee!

Neljapäeval käisime linna avastamas. Jalutasime ja käisime turul. Rahvast oli palju. Etteheitvaid ja libedaid pilke vastavalt kohalikelt naistelt ja meestelt aga palju. Eelnevalt internetist loetud manitsused stiilis „põlved ja õlad peavad olema kaetud“ ei ole kirjas nalja pärast. Maika kandmisele vaadatakse tõesti viltu. Turul konnates valge ihunahk kasuks ei tule. Loomulikult üritavad absoluutselt kõik sulle midagi müüa. Olgu selleks siis 5 eurot maksev pakk suitsu, totakas puust madu või eeslihaisuga täisnahast kotid. Viimased läksid meie naiste seas kaubaks küll. Kuulu järgi pole eeslihaisust tänaseni vabanetud.

Eesleid tõesti Marrakeshis näeb. Turul veavad nad nende kaupmeeste tavaari, kellel kaubiku tarbeks raha pole. Eriti õnnetud kaupmehed ei saa isegi eeslit kasutada, nemad lükkavad ja veavad oma käru ise. Aga lisaks eeslitele, autodele ja rolleritele-võrridele on Marrakeshis väga tavapäraseks liiklusvahendiks hobukaless. See näeb välja ilus, vooderdatud, ette rakendatud kaks hobust, ning see täidab takso funktsiooni. Kui pole kiire, tasub seda taksole eelistada küll.

Kuidas naised Marokos käisid 102

Ma ei tea, kui palju me otseselt petta saime, aga maksime sõitude eest sama palju, nagu maksnuks need taksogagi. Õnnestus veel teha midagi eriti mõnusalt absurdset – käia hobustega kaubanduskeskuses viski järel, ning sõita pärast hotelli. Meie hobusemees oli umbkeelne, kes noogutas ja väitis, et kõik on arusaadav, kuid ikkagi sõidutas meid alguses linnast poe asemel hotelli. Selgitasime siis üle, et tegelikult tahaksime nüüd ikkagi poodi minna, mille peale noormees sõbralikult naeratas, noogutas ja sõitiski.

Eestis oleks taksojuht ennast sarnase kommunikatsioonihäire järel seaks vihastanud, meid ilmselt taksost välja kupatanud või rohkem raha nõudnud. Marrakeshis sellist suhtumist ei kohanud. Ka liiklus, nii pöörane kui ta ka ei ole, sujub sõbralikes toonides. Signaalitatakse küll, aga selleks, et endast märku anda, mitte „sõimamiseks“. Jalakäijad liiguvad, kus jumal juhatab. Mingid ülekäigurajad neile küll on, aga foore 90% juhtudest mitte. Lipata tuleb autode-eeslite-hobuste-rollerite-mopeedide vahelt. Kuid üksteisega osatakse arvestada, üksteise peale ei saada kurjaks.

Õhtuks oli Sirlilt uudiseid – ta jõudis teise päeva. Mirjamil satelliitturniir ei õnnestunud. Abi ei tulnud ei re-buyst ega add-onist, turniir oli tõeliselt turbo. Lohutuseks mängisime hotellitoas oma turniiri.

Reedel oli samuti turisti tegemise päev. Algas see hotelli basseini ääres pokkerit tagudes. Sirlile, kes ainsana kasiinosse suundus, õpetasime Mirjamiga mõned pokkeri põhitõed selgeks, ning ülejäänutega läksime linna peale. Otsustasime proovida tõeliselt kohalikku toitu vägagi kohalikus restoranis. Mis restoran see nüüd tegelikult ikka oli. See restoran oli garaažiboksi meenutav. Värske apelsinimahl toodi meile kuskilt teisest putkast kleepuvates klaasides. Isutekitajaks oli leib ja mingi läätsemöks. Naljakas on mõelda, et see peab olema isutekitaja, kui leiva toob kelner lauda paljaste kätega plärtsti laudlina peale, ilma taldrikuteta. Laud oli ka kaetud üpris ebafunktsionaalselt – Meritil oli noa ja kahvli asemel kaks kahvlit. Aga igal juhul on see parem kui näppudega süüa. Lihavardad kanti meile ette kuskilt nurga tagant paberi all. Kuskus tuli otse garaaž-köögist. Maitse oli toidul väga hea. Isegi sellel näputatud leival ja läätsemöksil, kuskusist rääkimata. Häireid seedetraktis me muidugi natuke pelgasime, aga maitse ja kogemus korvas. Isegi selle korvas, et otse meie kõrvalt liikusid jalgrattakorvis kuhugi teise restorani kuhi äsja tapetud kanu.

Et reede oli meie viimane õhtu, otsustasime ka väikestviisi pidutseda. Hobusega toodud viski ja järjekordne pokkeriturniir hotellitoas täitsid meie õhtu mõnusalt ära. Tõelisest pokkeripõrgust olid puudu vaid sigarid. Muide, ka suitsetamine on Marokos igas kohas ja ruumis lubatud, välja arvatud kasiino turniirialal ja hotelli liftis. Peole läksimegi me kasiinosse. Meile juba tuttav kasiino manager juhatas meid, kes me liikusime Deepstacki staari Mirjamiga, lounge’i, kus ahvikiirusel leiti meile istekohad parima vaatega lavale. Laval olid kaks vinget mustanahalist lauljat, üks mees, teine naine. Nad kaverdasid tuntumaid rnb lugusid ja tegid seda kuradi hästi. Meie oma tšempion Mirjam tellis lauda pudeli šampust ja see oli ideaalselt ajastatud, sest samal hetkel liitus meiega Sirli, kes oli värskelt main eventil rahadesse jõudnud.

Teine päev oli mulli lõhkemisega ka lõppenud. Lõime paar tundi tantsu ja kiikasime ööklubisse, kus lae all väänlesid kõiksugu veidrad tantsijad. Muusika oli nii vali, et ähvardas trummikiled segi peksta. Meile see klubi muljet ei avaldanud, pigem on sinna asja 20ndate esimeses pooles olevatel pidulistel. Aga õhtu oli 100% korda läinud, iga lisandunud tilk alkoholi oleks järgmise päeva reisimise võimatuks teinud.

Pool seltskonnast alustas teekonda Eesti poole juba reede varahommikul. Ka Sirli pidi selle seltskonnaga minema, kuid otsustas pokkeri kasuks ja läks hoopis kasiinosse kolmandat päeva mängima. Meie Mirjamiga läksime uuesti linna peale ja otsustasime shoppamisega sinasõbraks saada. Ka see on Marrakeshis täiesti võimalik. Seda ainult juhul, kui taksojuht õigesse kohta viib. Nad armastavad turisti vedada kuhugi lehma lellepoja Shopping Centerisse, mis kujutab endas massiivset poodi, kus on reas absoluutselt kõik see, mida turultki osta võid, kuid neli korda kallima ja juba fikseeritud hinna eest. Soovi korral leiab aga ka üles eurooplastele tuttavad Mango, Zara ja teised poed, hinnad on peaaegu samad, mis Euroopas, mõni asi ehk natuke odavam. Kellel raha laiemalt käes, saab ka Louis Vuittoni poes dirhameid luftitada.

Minu ja Mirjami lend Milaanosse väljus umbes 20.00 ja sellele lennule jõudis läbi katsumuste ka Sirli, kelle lõplikuks positsiooniks põhiturniiril jäi 37. koht. Pole paha tavalise koduperenaise kohta, kes pokkerit mänginud alla aasta ja ainult Mariliisi loodud Kuldnokside Pokkeriklubi homegame’del, mis? Meie olime tema üle väga uhked! Ja samuti olime uhked Mirjami üle, kelle tulemuse löömine saab tulevikus väga raske olema. Eriti põnevil oleme kogu seltskonnaga aga selle üle, et Marrakeshi kasiinos turniire korraldav Javier lubas meie seltskonna tagasi kutsuda, uued turniirid pidada mängitama juba mais. Loodetavasti on järgmisel korral Marrakeshi minemas juba suurem seltskond Eesti pokkerimängijaid.

Kuidas naised Marokos käisid 103

VEEL LUGUSID

Mida Sa arvad?