WSOP 2017 Jälgi ülekannet

Eesti Pokkerimängijate Vabaühendus valib "Aasta pokkeripeeru"

  • Zoja PuhurZoja Puhur
Vana kooli arvuti

11. aprillil toimub Olympic Casinos Eesti meistrivõistluste auhinnagala, mille käigus antakse möödunud tiitlivõistluste parimatele kätte mitterahalised auhinnad ning nendele ETPF-i liikmetele, kes pidid festivali jooksul peamiselt vaid bad beate ning kehva kaardijooksu taluma, joogiklaasid ning õllekapad, et oma kurbust vähegi leevendada.

Samuti aitab õhtust programmi lõbusamaks muuta Eesti Pokkerimängijate Vabaühenduse (EPVÜ) poolt esmakordselt välja antav tiitel "Aasta pokkeripeer".

"Igal aastal valitakse küll uusi tulijaid, kuid ei peeta piisavalt palju meeles neid, kes mängivad pokkerit juba veeuputusest saadik ning kes lahkuvad kasiinodest tõenäoliselt alles jalad ees," sõnas EPVÜ kõneisik, kes tegi PokerNewsile teatavaks ka olulisemad kriteeriumid, millele üks väärikas kandidaat peaks vastama.

Niisiis - kes on pokkeripeer?

Kuna „rokipeer“ on laialt kasutatav rahvalik väljend, ei tohiks ka „pokkeripeer“ kellelegi solvavalt mõjuda. Sest rokipeerudega võrreldavad kujud on ka pokkeris täiesti olemas: enamasti vana kooli pokkerimängijad, kelle jaoks pole pokker ainuüksi lõbus ajaviide või vahend raha teenimiseks, vaid elustiil. Mitte mõneks aastaks, vaid aastakümneteks. Ideaalis elu lõpuni.

Üldjuhul on pokkeripeeru parematest päevadest möödas vähemalt kolm aastat, tõenäoliselt palju rohkemgi. Vahel kui ta kunagiste kolleegidega saunas orikat rüüpab, tuletatakse üheskoos heldimusega meelde vanu häid aegu. Neid aastaid, kui keegi polnud veel kuulnud kollidest nagu Black Friday ega UIGEA, kui pokkerilauad olid täis inimesi, kelle saadaks juba arstiteaduskonna esimese kursuse üliõpilane vaimuhaiglasse sundravile ning esines päevi, mil saidid maksid boonuseid, mille kõrval kahvatuvad isegi Tallinna Linnavalitsuse reklaamikulud.

Siis oli tänane pokkeripeer tõeline kunn. Piisas loo kangelasel kasvõi kahes-kolmes limit €1/€2 lauas tiksuda, kui kari alaealisi fänne talle krillis silmadega kaasa elasid ning otsisid palavikuliselt mooduseid, kuidas ema krediitkaart kümneks minutiks rotti panna. Kuigi viimastel aastatel on tulemusi vähevõitu, peab pokkeripeer end jätkuvalt staariks ning müüb võimalusel enda osalusi turniiridel. Kui ta midagi mängib, siis ei seata enam ammu eesmärgiks esikohta, vaid rahadesse istumist, et endast mitte päris luuseri muljet jätta.

Päris kindlasti vihkab pokkeripeer uuendusi ning igasuguseid abiprogramme. Loomulikult ta ise neid ei kasuta ega tõenäoliselt teagi neist midagi. Samas tuleb pokkeripeeru kiituseks öelda, et noortest mängumeestest, kes suudavad „nende neetud träkkerite“ abil kümneid tuhandeid kokku ajada, peab ta üldiselt lugu. Vähemalt hetkel. „Viie aasta pärast on ta nagunii busto,“ tõdeb pokkeripeer, kui kedagi talle otseselt eeskujuks tõstetakse. Mõistagi ei lasku ükski pokkeripeer nii madalale, et „mingilt nolgilt coachingut võtta“. Ise pakub ta seda teenust küll hea meelega, kuigi sageli ei suuda õpetada oma üksikutele jüngitele enamat kui kombinatsioonide paremusjärjestust.

Üle kõige kardab pokkeripeer, et ei suuda ühel hetkel enam midagi biitida. Seni, kuni õnnestub kasvõi NL10 lauas rakebacki najal vegeteerida, on kõik veel hästi. Kindlasti ei kavatse aga ükski endast lugupidav pokkeripeer tööle minna, isegi siis, kui kunagi on omandatud mõni imelik eriala. Asi pole niivõrd oskuste puudumises kui aastatega kogunenud meeletus laiskuses. Piltlikult öeldes on keskmine pokkeripeer niivõrd laisk, et kui kuskil maailmas korraldataks maailma kõige laisemate inimeste kokkutulek, siis pokkeripeer sinna minna ei viitsiks...

Suurest laiskusest hoolimata võib pokkeripeer kulutada igal päev tunde, et leida üles ükskõik milline veider pokkerituba või imelik kaardimäng, kus oleks võimalik kasvõi nulli jääda. Kindlasti meeldivad pokkeripeerule kõikvõimalikud vana kooli mängud. Sökö, Stud ning igasugused Hi/Lo jaburused tuletavad meelde kunagisi lõbusaid hetki live-cashilaudades, kus istusid advokaadid ning börsimaaklerid, kel polnud neist mängudest vähimatki ettekujutust. Pole ka tänapäeval. Ainult et nüüd mängivad nad tõenäoliselt Omahat ning pokkeripeeru kõhn rahakott ei kannata tänaseid panuseid enam välja.

Pokkeripeeru suundumine „päris tööle“ on midagi täiesti äärmuslikku. Kui nälg sõna otseses mõttes näpistama hakkab, siis esmajärgus proovitakse pigem mõnda aega taksot sõita (juhul kui on load) või naabrimehe vannituba plaatida (juhul kui üleüldse osatakse teha midagi muud peale pokkeri mängimise), kuid kui naine (juhul kui pokkeripeerul on naine) pole just ülearu rikas ning tolerantne, siis sellest alati ei piisa. Enne "objektile" suundumist teeb pokkeripeer mõistagi kõik selle nimel, et kaotada internetist jäljed, mis seovad teda pokkeriga, olgu selleks siis kasvõi live-ülekanded või fotod turniiridelt. Tõenäoliselt on ta siiski varsti lauas tagasi ning hakkab nendest piltidest puudust tundma, sest pokkerilaud oli üks väheseid kohti, kus teda natukenegi tunnustati.

Vahel saab ka pokkeripeer mõne tulemuse kirja. Siis kirjutatakse temast kindlasti kuskil (pokkeri)portaalis ning kasutatakse loo kangelase iseloomustamiseks hellitavat sõna „vanameister“. Tegelikult tähendab vanameister midagi muud – reeglina vanemat mängijat, kes käib ajaga kaasas ning näitab laudades noortele šaakalitele hambaid. Sest ega tal suurt midagi kaotada pole – küllap on omal ajal nii mõnigi äri püsti pandud ning kasum on piisav, et mõne tuhande eurose rebuy tegemine rahalauas pole eriliseks probleemiks. Pokkeripeerul määratuid tagavarasi pole. Tema elu on käinud alati ümber pokkeri. Ning mitte selle pokkeri, mida täna mängitakse, vaid meepoti, mis juba pokkeribuumi alguses ümber kukkus.

Hääletuse kord

Hääletus on avatud selle artikli kommentaariumis kuni tänase päeva (1. aprilli) lõpuni. Kõikide pakkumise teinud mängijate vahel loositakse välja eksklusiivne auhind: kahepäevane tasuta coaching konkursi võitjalt koos majutusega ning söökidega Olümpia hotellis.

VEEL LUGUSID

Mida Sa arvad?